Jätkuvalt 25. juuni
Rumeeniasse jõudes oli vajalik esimese asjana leida bensiinijaam, et tasuda jällegi teemaksu.
Leidsime selle Oradeast kella 20:30 paiku. Sarnaselt Ungariga oli Rumeenias teemaksu süsteem elektrooniline.
Võtsime koheselt suuna ööbimiskoha poole, mis asus piirist umbes 1,5 tunni sõidu kaugusel Chiscau's. Sudriguis, teel ööbimiskohta, saime nautida ka Rumeenia teetöid, kuid sealt asulast välja sõites nägime mägesid ning teadsime, kuhu peame hoidma ning. Ümbruskond tundus pigem maha jäetud. Chiscausse jõudes hakkasime otsime õiget maja, kuna GPS-i maja numbrit ei saanud sisestada. Kui ilusad majad asendusid mitte nii väga ilusatega, siis tekkis kõhkus, kas me ikka tahame sellises kandis öö veeta. Õnneks Chiscau on väga pikaks venitatud väike linnake ning linna teisest otsast leidsime täitsa korraliku
Pensiunea Laura, kus 25. juunil ööbisime. Pansionis oli meil 2 tuba, kus leidsime laiad voodid (2+1) ja vooditel olid mingul veidral põhjusel vatitekid. Ja valmis tuli olla tekki jagama või jagada ära, et ühele tekikott, teisele tekk.
Õhtusöögi saime tellida pansioni terrassil, kuhu vähehaaval ka linnarahvas kogunes. Tundus, et linnas oli jutt liikvele lastud meie saabumisest, sest järjest noormehi saabus samuti terrassile aega viitma ning vist kõik meie suutäied loeti ära. Pansioni kõrval oli kohalik ööklubi, kus valmistuti õhtuseks peoks. Värvilised tuled sähvisid ning nägime ka üles vuntsitud naisterahvaid! peole saabumas. Sellise väikese koha kohta küsiti üllatavalt kõrget piletihinda- 7€ (kui õigesti meeles on). Kuna hommikul oli taaskord varakult start otsustasime magama sättida, kuid see oli keeruline, sest kohaliku ööklubi kohta oli kõrvalhoones tõsiselt räige tümps.
26. juuni
Chiscau- Tudra 7,5 tundi/ 387 km
Hommikusöögi saime samuti Pensiunea Laura terrassil. Kahjuks valmistas hommikusöök nagu ka õhtusöök paraja pettumuse. Meie ümber tiirutas üks kohalik kass.
 |
| In the middle of nowhere (Rumeenia mägedes) |
Kella 10-ks vms oli meil plaan jõuda Scărișoara koopasse. Chiscaust Ghetarisse saime sõita väga põneval teel, mis oli kitsas, kus kurv ajas kurvi taga ning sõit Dobrestist alates läks ainult ülesmäge. Buss teise käiguga ei tahtnud ronida kuhugile. Tuleb tänada Rumeenia teeehitajaid, et vähemalt 5 aastaga on sinna asfalti peale saadud (Google Maps näitab kruusateid).
Üleval taheti jälle parkimistasu, aga otsustasime jätta bussi alumisse parklasse, kus tundus, et ei taheta raha teenida meie pealt.
Koopa sissepääsu juurde saamiseks oli jälle vajalik mõningane ülesmäge matk. Hakkasime vaikselt mägironimisega harjuma. Koopasuu ees oli värav, infopunkt oli lukus, inimesed ootasid miskit, homset päeva vist. Väravast tuli üks neiu värisedes välja ning temalt sissepääsemise kohta infot küsides kehitas ta vaid õlgu ja ütles, et väga külm oli. Kuna värav oli lahti, siis mõtlesime, et proovime koopas ära käia. Kõrvalt üks mees nägi meid ning hõikas, et tuleb oodata ikka giidi. Ootasime siis. Varsti tuli lastekari koopast tagasi ning nende järel üks vanapapi, kes tegi ka infopunkti lahti ja võtsime piletite ostuks järjekorda.
 |
Koopas peale raja läbimist.
Võimalusel soovitame panna mustriga jalatsid,
sest kohati on rada veidi kaldus ja libe. |
Selgitasime välja, et eurodes on võimalik tasuda, kuid ainult paberrahas (münte-sente nad ei saa vahetada pangas). Piletid näpus pidime veel ootama vanapapi järel, kes meid koopasse lubas. Koopasse sisenemiseks oli vajalik suurest kraatrist alla ronida- olemas olid trepid, kuid käsipuud olid kohati puudulikud või ei tasunud igaks juhuks nendele toetuda. Tee alla päris koopasse oli päris pikk. Koopas oli paar rada (seisukord kaheldav) ning hulgaliselt vett. Tuur oli nagu ikka kohalikus keeles, seekord üritasime siis rumeenia keelest aru saada. Õnneks meie läheduses oli üks paarike ning meesterahvas omaalgatuslikult viskas meile koopa kohta mõningaid fakte nt meie all oleva jää paksuseks hinnatakse 10 korrust ning seina ääres olev auk on täpselt sama sügav, koopas olev vesi ei olnud jää sulamisest vaid vihmavesi.
 |
Kõrval võib näha endist rada,
mis ei tekitanud eriti turvatunnet.
Sinna konkreetselt jääkülma vette poleks
soovinud suplust saada,
olgugi, et väljas oli mega palav. |
 |
Lossile külge pandud hiiglaslik lipp ja tundub,
et on ka atraktiivne armastajate pildistamispaik.
Printsess ja prints lossi ees - puhas romantika. :) |
Mööda seda toredat kitsast ja käänulist teed, millel koopa juurde sõitsime, tuli alla ka sõita, et võtta suund Corvini lossi poole Hunedoaras. Teel Hunedoarasse saime vihma. Lootsime, et lossi juurde jõudes on vihm lakanud sadamast ja saame teha väikese tiiru ikka lossi ümbruses. Seekord ei olnud lootus lollide lohutus ja lossi nägime ära. Väga võimas ehitis oli. Selle lähedal oli ka hulgaliselt suveniire müüa - vaja kohalikku sularaha.
Loss nähtud võtsime suuna Turdasse, kuid teele jäi (väikese põikega) linnake Geoagiu Bai.
Seal kavatsesime vaadata Rooma vanne (Termele Romane). Leidsime viitade järgi õige suuna kätte ja parkisime bussi ära ning läksime vanne otsima. Ühtegi viita rohkemat ei näinud ning lõpuks üritasime kohalikelt uurida, kus need täpselt asuvad. Tuleb välja, et rumeenia ja inglise keele segu oli piisav ning üks vanapapi viis meid õigesse kohta, sest ilmselgelt meile teekonda sinna seletada oli keeruline. Rooma vannid olid osaliselt välja kaevatud ning inimestel oli võimalik neid vaadelda nii ülevalt kui ka alla vanni äärde ronida.
 |
Sinna kose juurde sai päris lähedale,
isegi jalgadega vette.
Tundus, et nii-öelda valvureid seal ei ole,
vaid vastutad ise enda turvalisuse eest. |
Saime kohalikelt infot, et läheduses on ka kosk, mis pidi olema vaatamist väärt. Läksime otsima. Seekord oli vaja mäest alla minna, et koseni jõuda- tõdesime, et üles peame ikka tagasi ronima. Päike paistis ja temperatuur oli piisavalt kõrge igasuguse matka jaoks, aga koseni jõudsime ja tõepoolest see oli vaatamist väärt. Tagasi bussi poole minnes vajasime kosutust.
Jäätisest ja jääjoogist seda ka saime ning võtsime suuna ööbimiskohta Turdas. Kindlasti väärib mainimist, et põhimaantee ja Geoagiu Bai vahel laiutab põhimõtteliselt suur tühjus, kuid liiklus oli kõikjal tihe ning meie üllatuseks nägime ühel ristmikul kahte neiut, üks taarakastil istumas ning teine väga nappi riietatult kõrgete kontsadega patseerimas. Kuigi bussis olid meil ainult naised tekitas sellise vaatepildi nägemine meis elevust.
Sebes'is sai kella 19 paiku tehtud paus enne Turdasse jõudmist. 26. juunil ööbisime
Casa Arya's(Strada Stefan Octavian Iosif, nr 10 B, Turda). Meie kasutuses oli jällegi 2 tuba (3+3), kus ühes oli kahe- ja üheinimese voodi ning teises kaheinimesevoodi ja lahtikäiv diivan.
 |
| Vaade meie rõdult, kus saime õhtul mõnusasti aega veeta. |
 |
| Maitsev õhtusöök Rusalcas. |
Otsustasime välja sööma minna. Eelnevalt veidi guugeldasime ning leidsime Rusalca nimelise söögikoha kesklinnas. Väljas veidi tibutas vihma, kuid me ei lasknud end sellest häirida ja võtsime ette väikese jalutuskäigu kesklinna poole. Rusalca tundus uuevõitu koht, puhas, kuid natuke lage. Teenindus jättis soovida, aga toit oli väga hea. 
 |
| Öine Turda linn. |
27. juuni
Turda- Brasov 4 tundi/ 236 tundi
Hommikul ei pidanud kaugele sõitma, sest plaan oli külastada Salina Turda't. Otsisime õiget teed ning tundus, et olime võssa pannud, kuid selgus, et soolakaevandusse on kaks sissepääsu ning me olime jõudnud väiksema sissepääsu juurde, seega olime õiges kohas.
Kassas võttis meid hommikul vastu väga tugeva meigiga naisterahvas.
Kaevandusse sisenedes oli õhk koheselt jahedam. Mööda tunnelit pidime esmalt pikalt otse kõndima, kuni lõpuks tulid erinevad ruumid, kuhu olid paigutatud erinevaid kaevandusega seotud masinaid ning teisi eksponaate.
 |
| Rudolfi saal ja meelelahutuskeskus |
Lõpuks leidsime ka tee Rudolfi kaevandusse, mis oli üheks Salina Turda peasaaliks. Sinna oli võimalik minna nii liftiga kui ka kõndida trepist. Otsustasime lifti kasuks nagu enamus inimesi. Õnneks me ei pidanud kaua järjekorras seisma. Rudolfi saalist on tänapäeval tehtud nö. meelelahutuskeskus, kus on võimalik vaaterattaga sõita, mängida minigolfi, bowlingut, piljardit, lauatennist jne. Seal on ka spordiväljak, amfiteater ning lastele mänguala.
 |
| Terezia saalist Rudolfi saali poole vaade |
Rudolfi saalist oli võimalik veel alla minna Terezia kaevandusse, kus asub maa-alune järv ning on võimalik laenutada paate, et järvele tiir peale teha. Paadi rentimine maksis 15 leid. Lisaks oli Terezia saalis puhkealad.
Päris kõhe tunne tekkis, kui üles vaadata - me olime ikka päris sügaval maa sees. Korraks tekkis ka mõte - mis siis juhtuks, kui elektrikatkestus tuleks?
Kindlasti tasuks Salina Turdale pilk peale visata ja selleks aega ka varuda.
PS! Suveniirid jällegi kohaliku sularaha eest!
Lahkusime Turdast ning võtsime ette suuna järgmisse ööbimiskohta- Brasovisse. Lõuna paiku külastasime ka Sighişoara't, mis tundus olevat väga armas väikene linn, kus tegime söögipausi.
Toiduga läks nii ja naa, kellele meeldis, kellele mitte. Külastasime ka kohalikku kohvikut, mis oli täidetud väga magusa saiakeste lõhnaga ning väga kaunilt sisustatud.
 |
| Teel kiriku juurde. |
Otsustasime ka üle vaadata Viscris Chiesa Fortificata, mis kaardi järgi meie teele. Viscrisse jõudmiseks pidime läbima sellised ääremaad, kus käisid tõsised maatööd. Kohati tekkis kõle tunne.
Viscri oli väiksemat sorti küla, kus väga palju rahvast liikvel ei paistnud algselt olevat.
Jätsime bussi tee äärde, et siis mööda munakivi tänavat üles Chiesa Fortificata poole sammuda. Tundub, et turiste sinna ikka oodati, sest tädikesed olid oma käsitöödega väljas. Kuna me olime ehk veidi lärmakad ja tegime selfistickiga ka videosid, siis vaadati meid üpris altkulmu. Kõhedust tekitasid lahtised loomad - haned, kanad, kuked, kalkunid, koerad jne. Hobused on Rumeenias endiselt au sees kui head tööloomad.
Chiesa Fortificata oli välimuselt pigem kindluse mõõtu, kuid tegemist oli kirikuga. Kirik tahtis jälle kohalikku sularaha ja nagu ehk aimata võib, meil polnud seda enam. Vaatasime siis nii palju, kui pilk lubas ning seadsime sammud tagasi bussi poole. Brasovisse ära, aitas küll.
 |
| Ristmikul väike peatus ning pilt Rupea Citadel ( Cetatea Rupea) tasutal |
GPSi sai lisatud meie ööbimiskoht, mis algselt ehmatas päris ära, sest seni oli kõik kohad olnud pigem privaatsemad.
Promenade Hostel'i puhul oli tegemist backpackersite ööbimisekohaga, üsna linna südames. Bussi jätsime sealt veidi eemale, kuskile sisehoovi, mis algselt ehmatas ära, sest tüdrukud tegid ühe täieliku hurtsiku kohta nalja, et see ongi meie ööbimiskoht. Õnneks asi nii hull ei olnud, ehkki erilist rõõmu ka ei pakkunud. Tegemist oli siis sellise kohaga, et võid ka võõrastega tuba jagada, sest tuppa pandud nii palju voodeid, kui võimalik. Meie õnneks saime kuuekesi ühe toa ja võõraid sinna ei mahtunud. Meil oli kaks nari ja üks lai voodi. Uksed seal muide lukku ei käinud, aga sai ikkagi võti ka muretsetud, sest tahtsime linna uurima minna. Wc oli korruse peale üks (vähemalt mis meile silma jäi) ja kel oli soov pesta, siis seal oli kolm kabiini. Unisex.
 |
| Tundus, et see klubi oli oma uksed sulgenud. |
 |
| Sisehoov. |
 |
| Vaade meie aknast. |
Brasov oli kena linn. Tampa mäele oli nagu Hollywoodiski Brasovi märk pandud.
 |
| Linnaväljak. |
 |
Council Square
Mõnus melu oli linnas, kui mõelda,
et vaid veidi varem olime olnud kõhedust tekitavates maakohtades. |
 |
| Täitsa rõõmsad veel! |
 |
| Linnatuurist väsinud |
|
|
Ostukeskus, kus veetsime mõned kenad tunnid.
|
Kui linnas oli põhilistele kohtadele pilk peale visatud, siis otsustasime ostukeskuse üles otsida. Taas oli Google meie ustavaks abiliseks ning leidsime sobiva ostukeskuse, kus sai paar tundi šoppata. Nautisime võimalust kaardiga maksta ja veidi ringi liikuda õhtupimeduses.
Poodlemisest väsinud hinged vedasid ennast ööbimiskohta tagasi. Katsetasime ka ära ühiskasutatavad dušinurgad. Selgus, kabiinid olid seest lukustatavad, seega väheke privaatsust oli tagatud. Kuid rätikut ja riideid ei olnud kuhugi mujale panna, kui teisel pool ust nagisse need riputada või visata üle kabiiniukse. Riiete kuivaks jäämine ei olnud kuidagi tagatud. Aga saime hakkama.
Kui kõik olid oma pesa leidnud, tegime algust ka igaõhtuse nutitunniga.
28. juuli
Brasov- Vama Veche 6 tundi/ 448 km
Paarikümne kilomeetri kaugusel Brasovist asus Bran, kus oli meil plaanis külastada Bran'i ehk Dracula lossi. Bran'is olime seal veel enne kassade avamist kohal ja koos meiega ilmusid sinna vähehaaval ka suured turistigrupid.
Hea oli tõdeda, et seal oli võimalik kaardiga maksta! Veider tundus, et piletite müük toimus juba enne lossiaeda, mitte lossi sissepääsul ning seega ei saanud ümber lossi uudistada.
 |
| Magamistuba Dracula juures |
 |
| Sisehoov. |
 |
| Draculal külas. |
Hakkasime üheskoos lossi uurima, kus oli päris palju erinevaid käike ja toakesi, et võis ära eksida. Ilm oli päris tuuline ja pidime oma seelikuid ja kleite korrale kutsuma, et teised turistid lisaks lossi pildistamisele ka meie aluspesu pildile ei saaks. Loss oli väga korda tehtud ja töömehed askeldasid seal veel millegi kallal. Selle üle võiks iseenesest rõõmus olla, eks? Ent kuna tegemist siiski Dracula lossiga, oleks veidi rohkem süngemat olekut oodanud. Enamus tubades (mida pidime nööri tagant vaatama) oli vaid mööbel ja valged seinad. Ei miskit erilist, mis tekitaks suuremat huvi. Kirstu ka ei näinud, Dracula oli ka puudu. Päris põnev oleks olnud ju tegelikult, kui n-ö Dracula oleks kuskilt välja karanud.
Muidugi hoone ise paras kunstiteos oma segaste treppide, tubade ja sisehooviga. Väljas oli aed ka kenasti korda tehtud, turistisõbralik.
 |
See kivimürakas on siis Dracula loss,
võib pisike pildil tunduda,
aga tegelikult päris pirakas ja segadust tekitav ehitis. |
Kuna Bran'i jõudsime enne lossi avamist, siis ei olnud ka teised kohad avatud, sh parklad ning bussi juurde naastes ning hakates sealt lahkuma hakati meilt nõudma parkimistasu. Kui mõni suurem vaatamisväärsus on lähedal, siis ei hoita seal tagasi teenimisvõimaluste kasutamise pealt.
Nii nagu Brasovist Brani sõites nii ka Branist lahkudes võtsid meid avasüli vastu teetööd ja ajutised valgusfoorid. Kohalikud leidsid muidugi kohe võimaluse, et võiks seisvatele autodele käia marju pakkumas. Tundus, et vägedejuhataja oli isa, kes oli tööle pannud oma kaks tütart. Veidi kõhe, me tegime kiire liigutuse ja panime autouksed lukku.
Sõitsime läbi ka Busteni'st, kus oli võimalik matkata The Caraiman Peak'i juurde. Otsustasime eelneval õhtul, et ei hakka siiski sinna minema, kuna matkamine ja köisraudteel mäkke minek ning alla tuleks oleks võtnud pool päeva. Kahjuks meil ei olnud sellist varuaega. Bustenis selgus, et mäed on mattunud ka pilvedesse, seega ei oleks mägedest näha olnud lubatud imelist vaadet.
 |
| Bustenist vaade pilvedesse mattunud mägedele |
Alustasime jälle sõitmist. Seekord oli sihiks Must meri, esimese peatuse plaanisime teha Constantas ning siis ööbima minna Vama Vechesse. Otsustasime sõita teedel Bucaresti ümbruses, kus nägime tee ääres hulgaliselt elatist teenivaid naisterahvaid. Ilmselgelt kliente jagus, sest tee äärtesse olid juba kohad n-ö sisse sõidetud. Ja peatujatele lasid teised möödasõitjad signaali - kas ergutamiseks või noomituseks - ei tea.
 |
| Need võrratud suured kollased päevalillemered.. |
Kuna soovisime väga päevalilledega pilti ja mujal lihtsalt pole see võimalik olnud (kiireteede ääres pole olnud võimalik autot peatada), siis otsisime seal tee ääres põldu ja kohta, kus "töölisi" ei ole. Leidsime selle ja saime minna oma pilte tegema. Ka meile lasti signaali.. õnneks ükski teine auto ei peatunud, muidu oleks neil kerge pettumus olnud. Kuus naist küll, aga tööd ei tee.
Bucaresti liiklus üleelatud, tegime Bogdana lähedal u. kella 13:30 paiku puhkepausi . Bussil oli vaja klaasid jälle puhtaks tõmmata ning endalgi pit-stop teha. Paar tundi veel sõitu ning jõudsimegi lõpuks Constantasse, mere äärde! Must meri! Constantas üritasime leida tee ja parkimiskoha Mamaia ranna lähedale. Sõitsime mööda hotellide parklaid, kuniks leidsime koha ja uskumatul kombel ei pidanud ka maksma. Kui pidi, siis meie igatahes ei märganud ja trahvikviitungit aknalt hiljem õnneks ei leidnud.
Mamaia rand oli täis karpe, mis tegi kõndimise tiba ebameeldivaks, aga ei midagi hullu. Selles osas, kuhu meie läksime, väga rahvast ei olnud. Märkasime rannahoonet, kus paistis wc ja riietuskabiini olevat. WC= auk maas ja riietuskabiinil kardin lendles, raha tahtsid ka selle eest. Kel häda käes, läksid. Aga ka rätiku ja seeliku-kleidiga abiga saab pesu ujukate vastu vahetatud.
Riided vahetatud, siis seadsime end liivale pikali ja meie esimene tõsine päevitamise roadtripi vältel võis alata. Olime vetelpäästjate torni läheduses, kus noored mehed olid kohusetundlikult rannal silma peal hoidmas. Meie hoidsime neil.
Vahelduseks oli päris mõnus end meres maha jahutada ja lihtsalt olla. Otsisime terveid ja ilusaid karpe rannas ning nii mõnigi pisike ise korjatud karbike rändas sealt illegaalselt koju kaasa.
Meres tervitasid meid meriristid-nii pisikesed kui ka supitaldriku suurused.
Kui olime juba paar tundi peesitanud ning kella 18 paiku otsustasime, et aitab ning vaja võtta suund ööbimiskoha poole- Vama Vechesse. Meie viimasesse ööbimiskohta Rumeenias.
Vama Veches saime endale apartment stiilis elamise, kohe linna piiril. Esimese hooga sai peaaegu Vama Vechest juba läbi kimatud. Ööbisime siis 28. juunil
Vila Doriana's, kus oli meil kolm kaheinimese tuba, kus igas oli üks kaheinimese voodi ja kamba peale vanniga wc-vannituba. Mida muide selle reisi juures märkasime, siis paljudes riikides, sealhulgas Rumeenias, eriti dušikardinaid ei kasutata. Toad olid viisakad, ent tuppa me kauaks ei jäänud.
Kõhud jälle tühjad, läksime ranna poole, kus oli palju erinevaid rannabaare- ja restorane. Muusika käis, suht chill.
Leidsime endale meelepärase restorani rannas, kõrgemal terrassil vaatega merele. Väga mõnus koht, hea teenindus ja toit oli ka maitsev. Uurisime peale söömist kanti veel edasi, rahvast tuli juurde, baarid valmistusid rahvast lõbustama. Seadsime ka end ühte rannabaari sisse, tellisime joogid ja algselt istusime niisama. Hiljem tantsisime liival ja ühel hetkel oli seal juba päris palju rahvast! Härrad olid tagasihoidlikud, jälgisid meid, ent keegi väga ligi ei julgenud tulla. Kuus naist pole naljaasi. Meil oli igatahes väga lõbus ja saime peale pikki autosõite mõnuga tantsida. Super koht, seal hipivaimu veel ikka on. Sinna läheks kindlasti veel tagasi!
Öösel koju naastes üritasime oma Rumeenia üksikud sendid (kel neid veel oli) lõplikult ära kulutada ja saime tänu sellele korralikult jäätist ostes naerda. Selgus, et hinnad jäätisekülmikus ja kassas olid erinevad, aga Aive ei andnud alla. Õnneks oli müüjaks noormees, kellele pakkus see kõik samuti nalja ja saime ikkagi lõpuks oma jätsid kätte ja seadsime sammud ööbimiskoha poole, ise mõnusasti keset ööd jäätist söömas.
Tegime väikse põike ja eksisime veidi ära, päris pime oli ka, aga õnneks pole see kant nii väga suur ja leidsime oma "kodu"siiski üles. Veidi adrenaliini igasse päeva.
Peale pikki otsinguid leidsime endale sobivaima sõiduvahendi Privalonist. Kuna mitmetes kohtades olid piirangud, palju päevas sõita võib või üleüldse, siis seal seda otseselt ei olnud. Kokku sai lepitud 8000km, mis põhimõtteliselt ka täis sai sõidetud.
Meie õnneks saime 2017. a Opel Vivaro, mis oli kuuele (nais)reisijale ideaalne. Manuaal. Söögiks nõudis diislit ja AdBlue'd. Päris kenasti läks ka klaasipesuvedelikku, sest reisi jooksul tekib putukate jäänuseid esiklaasile omajagu. Tanklates sai aknaid tihti ka harjaga pesta.
