Slovakkia ja Ungari

Jätkuvalt 24. juuni

Lõpuks Slovakkiase jõudnud, tegime Podspády-s grupipildi, kus Tatra mäed meie taustaks. Üsna pea olime ka Vysoke Tatry-s, kus tegime külakeses tiiru ja klõpsisime pilte teha, mh Slovakkia politseiauto taustal.

Suundudes meie teise ööbimiskohta Levocasse (Vysoke Tatry-st selgus, et me saame VEEL paremaid pilte Tatra mägede taustal teha ja tegime enne Popradi jälle fotoshuudiks peatuse. Popradist Levocasse sõitsime vist tasulise kiirtee peal, kuid mingeid makse ei olnud me maksnud. Keegi meid kinni ei pidanud, näis, kas läks õnneks või trahvid tulevad takkajärgi.

Levocat oli märgata juba kaugelt- tundus väike armas linn olevat ning seda see oligi.

Magala Slovakkias.

24. juunil ööbisime Penzion Oazas (Nova 65, Levoca). Otsides õiget maja ja võimalust parkimiseks (ühesuunalised tänavad) sõitsime mööda Gymnaziálny kirikust. Viskasime veel nalja, et raudselt meie ööbimiskohta saab kiriku poolsest uksest (kuigi nägime juba eelnevalt paralleel tänavas ööbimiskoha ust). Nali naljaks. Lõpuks tuli buss parkida kiriku ette ning meie sisse- ja väljapääs oligi seal viibimise ajal kiriku poolne uks. Olime igatepidi jumala palge ees (kõikides tubades olid ristid või krutsifiksid vms jumalale viitavat). Penzion Oazas võttis meid vastu üks noorem ja üks vanem naisterahvas. Meie majakesse viis tee läbi peamaja ning aia, kus kasvas ka murelipõõsas (punaste murelitega!). Majas oli 2 magamistuba üksikinimesevooditega (2+4), köök ja vannituba. Vanem naisterahvas tundis meie pärast muret, kas me söönud oleme ning arvestades kellaaega peaksime kiiresti sööma minema. Ta juhatas meid ühte söögikohta, mis asus linnamüüri sees ning mis pidavat noortele meeldima. 

 

Cage of Shame

Levoca kesklinn

Koha nimeks oli Kupecká Bašta. Pärast linnas veidi tiirutamist ja natukene ekslemist leidsime õige koha üles. Igaüks leidis menüüst miskit meelepärast ning pärast õhtusööki otsustasime ka külalisteraamatusse endast jälje jätta. Naasedes ööbimiskohta oli väljas juba täitsa pime. Pimedad tänavad tekitasid kohati kõhedust ning iga heli, peale meie enda naeru, pani selle algallikat otsima. Aga julged Eesti naised said sellest üle ja koduteel tegime ka tiiru Levoca südames, kus oli linnahall, mõned kirikud ning häbipuur (Cage of Shame). Puuri kedagi panna ei saanud, kuna tabalukk oli ees.

25. juuni

Levoca (SVK) - Chiscau (RU) 6h/440 km

Matkaraja plaan

Juba hommikul kell 8:30 olime Slovenský raj-s (Slovak Paradise). Adusime, et me lähme matkama või pigem nautima üht Slovakkia rahvusparkidest. Seal parkimise eest bussiga tuli tasuda 3 eurot ja loomulikult juhatati meid parkima parkla kõige kaugemasse serva. Bussi väga võpsikusse ei tahtnud ajada tagumikuga, kuid üks onu tuli miskit seletades, et "aja veel" ja kehakeel sinna juurde veel.

Ostsime piletid rahvusparki sisenemiseks ning taipasime, et meie jalanõude valik teeb inimestele kohati nalja. Avastasime ka, et rajale minekuks oli soovituslik matkasaapad jalga tõmmata. No neid meil küll kaasas ei olnud. Heal juhul oleksid saanud kõik tossud vms jalga tõmmata, kuid otsustasime, et meie sandaalid, tennised ja baleriinad käivad kah- mis seal ikka nii hullu saab olla?!? Otsustasime valida lühema raja- Sucha Bela (Podlesokist mööda rohelist rada mäkke, seejärel jupike kollast rada ja punast rada mööda Podlesoki tagasi). Raja eelduslik läbimiseaeg on 3,5 tundi ning umbes 10 kilomeetrit. Raja alguses üks noormees kotrollis meie pileteid ning küsis: "No boots?". Meie loomulikult naeratasime ja ütlesime, et küll me hakkama saame. Esimesed kilomeetrid jalutasime peaaegu kuivanud jõe sängis, mis oli päris kivine ning teel vedeles siin-seal palke. Vahepeal tuli natukene turnimist- väikesed redelid ning poole meetri/meetri kõrgustel puidust radadel käimist.

Hakkasime vaikselt mõistma soovitust läbida rada matkasaabastega, kuid läksime rõõmsalt edasi, kuni vastu tuli sein ning edasi sai vaid üles- seina mööda metallist redeleid ronides. Siin läks meie grupp pooleks- kes edasi, kes tagasi tuldud teed mööda.



Selline laudtee läks vahepeal päris kõrgelt
ja võttis jala natuke värisema.
 Piirdeid, millest käega kinni haarata oli väga üksikutes kohtades.
 Tasakaaluhäiretega inimestel ei soovita seda rada ette võtta.

Raskused on selleks, et need ületada.
 Soovitaksime siiski sinna vist pükstega minna,
kuigi kes urvitada ja pesu paljastada ei häbene,
võib ka kleidi ja/või seelikuga katsetada. 

Ja need redelid seal olid alles soojenduseks.

Tagasimineku põhjuseks oli vale jalanõude valik ning ka kõrgusekartus. Edasi minnes läks rada kohati veel ekstreemsemaks- maapinnal kõndimist oli vähem. Pidime veel ronima peaaegu 90 kraadistest redelitest üles, ketist kinni hoides kalju serval ning puidust ja metallist radadel, mis ei meenutanud mitte kuidagi meie korralikke rabaradasid. Olime veendunud, et mingi hetk hakkab tee mäest alla ka minema (kollasest rajast alates), kuid polnud kindlad kaugel see hetk on. Lõpuks saime metsast välja ja leidsime kollase ning seejärel punase raja üles. Teised matkasellid olid meid pidanud mõnda aega ootama.

Matkamise kohta Slovak Paradises rohkem infot (TOP 6 rada ning soovitused enne rajale minekut): http://expeditionslovakia.com/top-6-hikes-in-slovak-paradise/

Rahvuspark on väga ilus ning kindlasti tahaks millalgi teisi radu sandaalides läbida- natukene rohkem ekstreemsust!

Hunnik jääd.
Kujutasime ette, et oleks seal peal nagu Jääaja multikas,
 uisutaks tagumiku peal ringi.

Koopasse sissepääs

Matkamisest väsinud, päikest ja kuuma saanud võtsime suuna Dobšinská jääkoopa poole. Teadsime, et sissepääs koopasse on igal täistunnil ning hoidsime pöidlaid pihus, et jõuaks ning tunnike ei läheks niisama passimisele. Parkisime bussi ära ja olime jooksmas kassa poole (kusiganes see ka poleks olnud), kui meilt juba tuldi parkimistasu nõudma, seekord siis 3,5 eurot. Parkimistädilt uurisime, kas me pääseme veel koopasse, tädi noogutas ja seletas, et koopad jäävad 20 min. jalutuskäigu kaugusele. Nii palju siis tunnike tühja passimisest. Võtsime ette järjekordse matka-ülesmäge! Mäkketõus oli korralik ning üles jõudes oli võhm kergelt väljas. Ostsime piletid ära ja asusime järgmist sisspääsemise aega ootama, puhkasime.

Koobastesse minnes embas meid koheselt külm õhk. Selgus, et sama palju nagu olime roninud üles, et koobaste avauseni jõuda, pidime ka koobastes alla ronima ja siis jälle üles, et välja saada. Giid rääkis arvatavasti tarka juttu, kuid seda slovakkia keeles ning me ei saanud mitte midagi aru. Imetlesime niisama koopaid. Juttu ajada ei võinud, isegi sositamise peale saime kurjemaid pilke giid abilt. Paar pilti sai ka tehtud, kuigi giidiabi üritas keelata. Mässajad olime!

Jääkoopast väljudes võttis meid vastu päike ja mõnusalt soe õhk. Matkasime jälle mäest alla bussi juurde ning võtsime suuna Ungari poole.

Ungari jäi meie jaoks peamiselt läbisõiduriigiks. Miskolc'is tegime peatuse kella 17 paiku, et tasuda teemaksu. Vinjetti meile ei antud ning teemaksu kontrollimise süsteem pidi elektrooniline olema. Tanklas said bussil ka aknad puhtaks nühitud- naised olid hoos, isegi kena tanklatöötaja abi ei soovitud. Natukene sõitmist (paar tundi) ning jätsime Ungariga hüvasti, sest ees oli Rumeenia valmis meie vastu võtmiseks.