Eesti-Poola

23. juuni

Pärnu- Lublin (PL) 12,5h 921 km

23.juuni hommikul kell 7:30 alustasime Pärnust enda roadtripiga. Võis rõõmsalt hõigata: "STOP! Girls on the road!"

Esimeseks sihtkohaks GPS-i sai sisestatud Pokoje Goscienne Motylowa 46, Lublin, Poland. Ees oli piisavalt pikk sõit nii ajaliselt kui ka kilometraažilt (u. 12 h ja üle 900 km). 

Üldiselt oli esimese peatumispaigani- Ikla kantiin- liiklust vähe. Kantiinis väike kohv, wc-paus, lollid pildid meie grupi wannabe turistidest ja sõit võis Läti poole jätkuda.

Lätis nautisime veel vaadet Liivi lahele ning tõdesime, et merd näeme jälle alles Rumeenias. Selgus, et hommikupoolik on ka Läti politsei jaoks magus aeg puhutamiseks, kuid kahe ametnikuga tihedama poolses liikluses oldi vist veidi hädas. Alkotestiks lätlastel samad tööriistad nagu Eestiski ning AlcoQuanti kiiresti puhutud võis sõit Läti politsei loal jätkuda. 
Lätis oli liikluses tunda juba teist hõngu võrreldes Eestiga. Lätlastele meeldib tekitada 3-ndaid sõiduridasid, mis algselt ehmatab, kuid sellega harjub kiiresti ning siis juba kutsub ennastki võimalust ära kasutama, sest uimaseid sõitjaid ikka tuli ette, kellest vaja mööda pääseda.  
Riia läheduses sai ignoreeritud GPS-i soovitusi sõita Riiga sisse (tundus ebamõistlik linnast läbi sõita), usaldamise teeviitasid ning võtsime kindla suuna Kaunase poole.
Kuna rendifirmast ei saanud täis paagiga bussi (paak oli 1/4 täis) oli vajalik bussi toita. Selleks tegime esimese kütuse pausi Salaspilsis, Lätis. Jõudsime sinna u. kell 9:45. Kuna lootust oli, et kütuse hinnad kahanevad lõuna poole minnes sai vaid pool paaki täidetud ning lisatud ka AdBlued (algajad AdBlue kasutajad lisasid esialgu vaid 1 liitri, mis tegelikkus eriti tulemust ei andnud). Salaspilsis said kõik ka jalgu sirutada, et istme maitse suhu ei jääks. Tore oli näha, et Salaspilsi noormehed sporti teevad, kuid kommetest jäi mõnel mehel küll veidi vajaka.

Leedus keresid tankimas.

Leedu võttis meid vastu väikeste teetöödega, kuid muidu oli tükk tühja maad vaja lihtsalt maha sõita.

Marijampole's

Marijampoles tegime söögipausi. Leidsime selleks kaubanduskeskuse, kuhu oli bussi hea parkida- tundus ohutum.

Poola jõudmine tähendas meie jaoks ka koheselt kella õigeks keeramist. Tegime kitsaste Poola maanteede rühtimisest pausi, sõime jäätist, avastasime tanklast Eesti reg. numbriga auto ja saime veidi eesti keeles rääkida ning selgus, et nemad olid teel Moldovasse.
Zabłudówis tegime esimese katse Poolas kütuse tankimiseks ning leidsime selleks väikese tankla, kus olime u. kell 17:00. Harjumatu oli, et üks härra tuli kohe juurde ning abistas tankimisega ning ise tuli kõrval passida. Eestis ei kujutaks ettegi sellist tankimise teenust- nagu endal polekski käsi küljes.

Lublinisse jõudes oli soov hüpata poest läbi, et õhtuks miskit söögiks osta. Leidsime poodlemiseks Lidl'i. Kassa järjekorras oli meie ees üks naisterahvas, kes arvas, et oleks hea aeg osta kampaania korras jäätiseid (neid oli kümneid) ning iga jäätise eest oli vajalik saada eraldi tšekk. Uhhhhhh... Väsinud ja pinges tegime nägusid ja kirusime teda eesti keeles. Vist sai aru ning viimased kümned jätsid lasi järjest kassast läbi. Lidl'ist väljudes oli juba pime ning hakkasime otsime ööbimiskohta. GPS'i hinnangul sõitsime vahepeal valesti ning suunas meid suht puusse ligi 10 kilomeetriga (võimalusel ümber pöörata jnejne koguaeg). Pöörates lõpuks sellelt GPS'i jaoks tundmatult teelt maha (üsna kindel, et keelumärgi alt läbi ja vastassuunas) saime õige suuna kätte ning jõudsime ilusasti esimesse ööbimiskohta.

Ööbisime 23. juunil Lublinis Pokoje Goscienne Motylowa 46, mille eest tasusime 57 eurot (240 zlotti). Meie käsutuses oli ühisköögi ja duširuumi/wc-ga korter, kus oli eraldatud meile 2 tuba, milles kummaski 3 üheinimesevoodit (3+3). Toad olid korralikud ning puhtad. Midagi fancy't ei olnud, aga jäime rahule ning soovitame seal ööbimist.

Korteris oli olemas ka riiete kuivatamiseks rest, mille tõstsime ööseks rõdule, et rätikud saaks hommikuks kuivaks. Rest suutis vastu hommikut ümber kukkuda ning sealt kukkus alla pesukäsn, millele oli vajalik enne ära minekut järgi minna. Oli lootust, et see saab olema lihtne, kuna maja tagusesse aeda läks värav, kuid väravat ei olnud võimalik avada ja tuli sealt üle ronida, et pesukäsn päästa. Mõeldud, tehtud ning kellegi võõra aias käidud.

Jaanituli Poolas.

Pidasime nutilõkke valgel jaane ning saime aimdust, mida tähendab 6 naist ühise wc/vannitoa järjekorras.

24. juuni

Lublin (PL) - Levoca (SVK) 7h 500 km

Võtsime suuna Krakowi poole. Tegime peatuse u. kell 11:30 Rzeszówi lähedal Nienadówkas ja üritasime AdBlue lisamisega teisele katsele minna. Seekord sai ostetud seda 10 liitrit, kuid suureks pettumuseks ei olnud kanistriga kaasas lehtrit ning ei pidanud vajalikuks selle ostmist ka. Arvasime esiti, et teeme väikesest plastikpudelist lehtri, kuid pudelisuu oli liiga suur. Variant 2 oli kelleltki küsida seda. Läheduses tundus, et vaid rekkadel vb läheks seda vaja. Oli vaja testima minna- äkki saadakse aru, mis meil vaja (ega me ise ka ei osanud seda seletada, ei tulnud meelde, kuidas lehter inglise, veel vähem vene keeles on). Lõime seekord käega ning panime kanistri bussi ootama paremaid päevi ning tõsist vajadust selle valamiseks.

Teel Krakowisse tegime maanteel võidu ka ühe BMW kutiga. Tema sõitis meist mööda, meie temast ja nii mitu korda. Noormees oli väga meelitatud meist ning korduvalt naeratas- noo kes suudaks bussitäiele kaunitele eesti naistele vastu panna?!? Ja loomulikult oli meil bussis elevust piisavalt, kuni meie teed lahknesid, sest noormees ei olnudki teel Krakowisse.

Hiinakas Krakowi kaubanduskeskuses

Krakowis otsustamine paar tundi poes ka käia. Valisime poodlemiseks kaubanduskeskuse M1, kus igal ühel oli paar tundi aega poodides tuuseldada. Shoppamisele järgnes lõuna kaubanduskeskuse hiinakas, mis pealt näha tundus väga ok, kuid toit ei olnud kõige parem, et mitte öelda- see oli halb. Arve tasumisel selgus, et kaardiga ei saa maksta, mis tundus äärmiselt imelik! Žlotte ei olnud meil kellelgi piisavalt ning uurisime eurodes maksmise kohta- läks õnneks. Tahtsime sealt võimalikult kiiresti minema saada! 

Kuna kütus oli jällegi vaja tankida sai seda kohe kaubanduskeskuse parklas asuvas Shellis tehtud, kuid nende iseteenindustankurite süsteem ajas segadusse- tuli valida summa, mis ulatuses kütust tankida, kuid sisse sai toksitud soovitud liitrid, seega sai vähe tangitud ning Shell küsis mingit kliendikaarti enne tankimise alustamist (peale tasumist), mis ajas veelgi rohkem segadusse ja ei hakanud igaks juhuks seda rohkem näppima. 

St. Josephi kirik

Parkisime St. Josephi kiriku lähedusse (Węgierska tänavale ehk u 30 min jalutuskäigu kaugusele vanalinnast), kuna ei olnud päris kindlad parkimistasudes ja kuhu minna.

Kładka Bernatka sild

Kiriku juurest jalutasime üle Kładka Bernatka silla, mille äärised olid kaetud tabalukkudega ning kaugelt paistis silla küljes päris akrobaadid kõlkuvat. Lähemale jõudes selgus, et tegemist vaid akrobaatide kujutistega, kuid need tundusid väga ehedad.



Kładka Bernatka sild

Vanalinna me kahjuks ei jõudnudki, kuna ei olnud kindel kaugel see on ja Poolas oli juba piisavalt soe, selleks et otsida varjulisi ja jahedamaid kohti jalutamiseks.

Kella 18-ks olime linnale tiiru teinud ning jõudnud Rabka-Zdrój lähedusesse, et täita kütusepaak enne Slovakkiasse sõitmist. Silme ees oli sihiks Vysoké Tatry. Sinna teel hakkasid lõpuks ometi MÄED paistma.

Mäed! 

Slovakkia ja Ungari

Jätkuvalt 24. juuni

Lõpuks Slovakkiase jõudnud, tegime Podspády-s grupipildi, kus Tatra mäed meie taustaks. Üsna pea olime ka Vysoke Tatry-s, kus tegime külakeses tiiru ja klõpsisime pilte teha, mh Slovakkia politseiauto taustal.

Suundudes meie teise ööbimiskohta Levocasse (Vysoke Tatry-st selgus, et me saame VEEL paremaid pilte Tatra mägede taustal teha ja tegime enne Popradi jälle fotoshuudiks peatuse. Popradist Levocasse sõitsime vist tasulise kiirtee peal, kuid mingeid makse ei olnud me maksnud. Keegi meid kinni ei pidanud, näis, kas läks õnneks või trahvid tulevad takkajärgi.

Levocat oli märgata juba kaugelt- tundus väike armas linn olevat ning seda see oligi.

Magala Slovakkias.

24. juunil ööbisime Penzion Oazas (Nova 65, Levoca). Otsides õiget maja ja võimalust parkimiseks (ühesuunalised tänavad) sõitsime mööda Gymnaziálny kirikust. Viskasime veel nalja, et raudselt meie ööbimiskohta saab kiriku poolsest uksest (kuigi nägime juba eelnevalt paralleel tänavas ööbimiskoha ust). Nali naljaks. Lõpuks tuli buss parkida kiriku ette ning meie sisse- ja väljapääs oligi seal viibimise ajal kiriku poolne uks. Olime igatepidi jumala palge ees (kõikides tubades olid ristid või krutsifiksid vms jumalale viitavat). Penzion Oazas võttis meid vastu üks noorem ja üks vanem naisterahvas. Meie majakesse viis tee läbi peamaja ning aia, kus kasvas ka murelipõõsas (punaste murelitega!). Majas oli 2 magamistuba üksikinimesevooditega (2+4), köök ja vannituba. Vanem naisterahvas tundis meie pärast muret, kas me söönud oleme ning arvestades kellaaega peaksime kiiresti sööma minema. Ta juhatas meid ühte söögikohta, mis asus linnamüüri sees ning mis pidavat noortele meeldima. 

 

Cage of Shame

Levoca kesklinn

Koha nimeks oli Kupecká Bašta. Pärast linnas veidi tiirutamist ja natukene ekslemist leidsime õige koha üles. Igaüks leidis menüüst miskit meelepärast ning pärast õhtusööki otsustasime ka külalisteraamatusse endast jälje jätta. Naasedes ööbimiskohta oli väljas juba täitsa pime. Pimedad tänavad tekitasid kohati kõhedust ning iga heli, peale meie enda naeru, pani selle algallikat otsima. Aga julged Eesti naised said sellest üle ja koduteel tegime ka tiiru Levoca südames, kus oli linnahall, mõned kirikud ning häbipuur (Cage of Shame). Puuri kedagi panna ei saanud, kuna tabalukk oli ees.

25. juuni

Levoca (SVK) - Chiscau (RU) 6h/440 km

Matkaraja plaan

Juba hommikul kell 8:30 olime Slovenský raj-s (Slovak Paradise). Adusime, et me lähme matkama või pigem nautima üht Slovakkia rahvusparkidest. Seal parkimise eest bussiga tuli tasuda 3 eurot ja loomulikult juhatati meid parkima parkla kõige kaugemasse serva. Bussi väga võpsikusse ei tahtnud ajada tagumikuga, kuid üks onu tuli miskit seletades, et "aja veel" ja kehakeel sinna juurde veel.

Ostsime piletid rahvusparki sisenemiseks ning taipasime, et meie jalanõude valik teeb inimestele kohati nalja. Avastasime ka, et rajale minekuks oli soovituslik matkasaapad jalga tõmmata. No neid meil küll kaasas ei olnud. Heal juhul oleksid saanud kõik tossud vms jalga tõmmata, kuid otsustasime, et meie sandaalid, tennised ja baleriinad käivad kah- mis seal ikka nii hullu saab olla?!? Otsustasime valida lühema raja- Sucha Bela (Podlesokist mööda rohelist rada mäkke, seejärel jupike kollast rada ja punast rada mööda Podlesoki tagasi). Raja eelduslik läbimiseaeg on 3,5 tundi ning umbes 10 kilomeetrit. Raja alguses üks noormees kotrollis meie pileteid ning küsis: "No boots?". Meie loomulikult naeratasime ja ütlesime, et küll me hakkama saame. Esimesed kilomeetrid jalutasime peaaegu kuivanud jõe sängis, mis oli päris kivine ning teel vedeles siin-seal palke. Vahepeal tuli natukene turnimist- väikesed redelid ning poole meetri/meetri kõrgustel puidust radadel käimist.

Hakkasime vaikselt mõistma soovitust läbida rada matkasaabastega, kuid läksime rõõmsalt edasi, kuni vastu tuli sein ning edasi sai vaid üles- seina mööda metallist redeleid ronides. Siin läks meie grupp pooleks- kes edasi, kes tagasi tuldud teed mööda.



Selline laudtee läks vahepeal päris kõrgelt
ja võttis jala natuke värisema.
 Piirdeid, millest käega kinni haarata oli väga üksikutes kohtades.
 Tasakaaluhäiretega inimestel ei soovita seda rada ette võtta.

Raskused on selleks, et need ületada.
 Soovitaksime siiski sinna vist pükstega minna,
kuigi kes urvitada ja pesu paljastada ei häbene,
võib ka kleidi ja/või seelikuga katsetada. 

Ja need redelid seal olid alles soojenduseks.

Tagasimineku põhjuseks oli vale jalanõude valik ning ka kõrgusekartus. Edasi minnes läks rada kohati veel ekstreemsemaks- maapinnal kõndimist oli vähem. Pidime veel ronima peaaegu 90 kraadistest redelitest üles, ketist kinni hoides kalju serval ning puidust ja metallist radadel, mis ei meenutanud mitte kuidagi meie korralikke rabaradasid. Olime veendunud, et mingi hetk hakkab tee mäest alla ka minema (kollasest rajast alates), kuid polnud kindlad kaugel see hetk on. Lõpuks saime metsast välja ja leidsime kollase ning seejärel punase raja üles. Teised matkasellid olid meid pidanud mõnda aega ootama.

Matkamise kohta Slovak Paradises rohkem infot (TOP 6 rada ning soovitused enne rajale minekut): http://expeditionslovakia.com/top-6-hikes-in-slovak-paradise/

Rahvuspark on väga ilus ning kindlasti tahaks millalgi teisi radu sandaalides läbida- natukene rohkem ekstreemsust!

Hunnik jääd.
Kujutasime ette, et oleks seal peal nagu Jääaja multikas,
 uisutaks tagumiku peal ringi.

Koopasse sissepääs

Matkamisest väsinud, päikest ja kuuma saanud võtsime suuna Dobšinská jääkoopa poole. Teadsime, et sissepääs koopasse on igal täistunnil ning hoidsime pöidlaid pihus, et jõuaks ning tunnike ei läheks niisama passimisele. Parkisime bussi ära ja olime jooksmas kassa poole (kusiganes see ka poleks olnud), kui meilt juba tuldi parkimistasu nõudma, seekord siis 3,5 eurot. Parkimistädilt uurisime, kas me pääseme veel koopasse, tädi noogutas ja seletas, et koopad jäävad 20 min. jalutuskäigu kaugusele. Nii palju siis tunnike tühja passimisest. Võtsime ette järjekordse matka-ülesmäge! Mäkketõus oli korralik ning üles jõudes oli võhm kergelt väljas. Ostsime piletid ära ja asusime järgmist sisspääsemise aega ootama, puhkasime.

Koobastesse minnes embas meid koheselt külm õhk. Selgus, et sama palju nagu olime roninud üles, et koobaste avauseni jõuda, pidime ka koobastes alla ronima ja siis jälle üles, et välja saada. Giid rääkis arvatavasti tarka juttu, kuid seda slovakkia keeles ning me ei saanud mitte midagi aru. Imetlesime niisama koopaid. Juttu ajada ei võinud, isegi sositamise peale saime kurjemaid pilke giid abilt. Paar pilti sai ka tehtud, kuigi giidiabi üritas keelata. Mässajad olime!

Jääkoopast väljudes võttis meid vastu päike ja mõnusalt soe õhk. Matkasime jälle mäest alla bussi juurde ning võtsime suuna Ungari poole.

Ungari jäi meie jaoks peamiselt läbisõiduriigiks. Miskolc'is tegime peatuse kella 17 paiku, et tasuda teemaksu. Vinjetti meile ei antud ning teemaksu kontrollimise süsteem pidi elektrooniline olema. Tanklas said bussil ka aknad puhtaks nühitud- naised olid hoos, isegi kena tanklatöötaja abi ei soovitud. Natukene sõitmist (paar tundi) ning jätsime Ungariga hüvasti, sest ees oli Rumeenia valmis meie vastu võtmiseks.