Makedoonia

Jätkuvalt 1. juuli

Makedoonia piiripunkti sõites valmistusime EU-st lahkumiseks. Passid olid välja otsitud just-in-case, kui id-kaardid ei sobi neile. Kuna piiril järjekorda ei olnud, siis sai sõidetud kohe tõkkepuu taha. Selgus, et sealses putkas ei olnud hingelistki ning tagumisest putkast juba lehvitati, et sai liialt kiirustatud. Kuna buss jäi tagurdamise tulemusena natukene piiriputka aknast eemale oli vajalik bussist väljuda, et piirivalvuritele 6 naise passid ja auto dokumendid ulatada. Sealsed piirivalvurid olid väga sõbralikud. Lappasid passe, vaatasid otsa suurte silmadega, küsisid, kust tulek ja kuhu minek, kas Eesti on Euroopa Liidus ning ei jäetud mainimata, et Eesti naised on väga ilusad. Küsisime teemaksude kohta (teemaksuga märgistatud teid meie teekonnal ei olnud) ning meile, kui esmakordselt Makedooniasse saabunutele, ulatati infoleht, kus tähtsaim teave autojuhtidele. Loomulikult oli vaja ametnikel omavahel ka arutada üht-teist, ilmselgelt räägiti meist, vaadati seinal Euroopa Liidu riikide nimekirja ning otsiti Eestit sealt nimekirjast. Jõudsime järeldusele, et sellest piiripunktist ei liigu väga tihti, kui üldse, eestlasi. Dokumendid kontrollitud, sooviti meile meeldivat reisi jätku ning suunati järgmiste ametnike juurde, kes palusid avada bussi tagumised uksed ning pidid kontrollima ega me riiki miskit sisse ei smuugelda. Ka need ametnikud vene keeles teatasid meile, et meil kõigil on väga ilusad näojooned.

Pääsesime puhtalt üle piiri ning sõit Makedoonias võis alata. Esialgu tõrgeteta, kuid GPS suutis meid juba Makedonska Kamenitsa's ära eksitada. Makedonska Kamenitsa tundus olevat väikene linn, kuhu üldiselt võõrad ei satu, veel vähem 6 naist bussiga Eestist. GPS suunas meid läbi linna- juhhuu otsetee! Tegelikkuses sõitsime kortermajade ja elumajade taha, kus asus spordiväljak. Ühtegi teed, mis GPS näitas seal ei olnud, selle asemel oli suur kruusahunnik ning eelduslikult seal kunagi oli tee või planeeritakse sinna tee rajamist. Spordiväljakul mängisid noored kutid palli ning KÕIKIDE pilgud olid suunatud meie poole! Ilmselgelt ei eksita sinna ära! Igaks juhuks me sinna passima ei jäänud ning kiirelt oli vaja buss ümber pöörata ning otsida mingi suurem tee ja linnakesest väljapääs.

Võtsime suuna Veles'i linna poole, eesmärk oli jõuda linna ääres asuvasse hotelli, mis laev järve peal. Kõlab hästi, eks? Välja arvatud see, et teel ööbimiskohta jäime umbes 13 kilomeetrit enne kohale jõudmist alates kella 21-st ummikusse. Vesteldes eespool olevate rekkajuhtidega selgus, et juhtunud on avarii ning eelduslikult tunnikeseks on tee kinni ja tuleb oodata. Paljud autod pöörasid otsa ringi ning läksid tuldud teed mööda tagasi või otsustasid mööda põldu sõita ringiga linna või linnast välja. Kuna meil oli rendibuss, siis ei hakanud riskima põllul sõitmisega, sest kindlustus ei oleks meil seda nalja korvanud, kui seal põllul oleks miskit juhtunud. Võõras riigis, võõra sõidukiga ei tükkinud riskima. Seda sai öeldud korduvalt ka politseinikele, kes soovitasid kasutada ümbersõiduks põlluteed ning kes iga kord teatasid, et tee avatakse küll kolme, nelja, viie, kuue tunni pärast. Tegelikult nad ise ka ei teadnud kaua neil läheb. Rekkamehed, kes olid lisaks meile ainsad ootajat, kiitsid takka: "Protsedurõ, protsedurõ". Politsei oli seal hirmus aeglane, sest kui sündmuskohta lähemalt uurimas käisime, oleks olnud võimalik üks sõidusuund sõidetavaks teha. Politsei enda sõidukid ja treilerid said vähemalt ühes sõidusuunas liigeldud. Uurisime, kas muudmoodi on ka võimalik Velesesse sõita, kerge ümbersõit kuskilt, väidetavalt ainus ümbersõit oleks olnud üle 100 kilomeetri pikk. 

Väljas oli juba pime, kui kohale tuli ka kriminalistiauto, mis võis olla universaalkerega 1980.a Volvo 240. Igatahes ajast ja arust autoga oli tegemist! Meil kästi ka bussi tagasi ajada paarkümmend meetrit, et kriminalistid saaksid pilte teha jne. 

Nii me siis olime kord väljas, kord bussis ja ootasime, millal saame liikuma. Õnneks õhtu oli mõnusalt soe, oma 27 kraadi oli väljas. Lisaks niisama ootamisele saime bussis ka mõnusa uinaku teha. Pärast ligikaudu 3 tunnist ootamist hakkasid rekkad meie ees liikuma. Peab tõdema, et auto, mis oli avarii teinud, nägi ikka päris kortsus välja. 



Velesi ööbimiskoht - laev järve peal. 

Jõudsime ööbimiskohta alles peale südaööd. Ööbisime 1. juulil Velese läheduses Hotel Brod Panini Veles'is. Tegemist oli laevaga väikese Mladosti järve kaldal. Tulede säras oli meie ööbimiskoht väga kena. Kiire check-in ning administraatorilt id-kaardi tagasi nõudmine (esialgu taheti alles hommikul tagastada, kui andmed on kirja pandud). Mööda kitsast treppi pidime ronima teisele korrussele magamistubade juurde.

Hotell oli mõnus ja hubane, täitsa kahju oli, et ei saanud seda õhtul seal nautida. Meie käsutuses oli 3 tuba, milles igas kaheinimese voodid.

2. juuli

Veles (MKD)- Durres(ALB) 6 tundi/ 365 km

Ärgates saime nautida Titanicu-aegses söögisaalis hommikusööki, mis oli hinna sees ning võtsime mõnusad omletid. Pärast söömist asusime taas teele. Edasine plaan oli jõuda Ohridisse. Telefoni sai siis sisestatud Ohrid ja Velesist asusime teele u. kella 9:30 paiku! Järgmise boksipeatuse tegime kella 11:30 paiku Prilepis, mis asus ligikaudu 60 km kaugusel Velesist, aga meil läks selle läbimiseks 2 tundi! Nimelt selleks, et vältida teemaksu ning mõttetult ringiga Ohridi poole sõita, sai valitud sõitmiseks pealtnäha suuruselt teine maantee R1312 (tundus nagu iga teine maantee Eestis). Sellest otsusest sai alguse elu seiklus!

Tee oli algselt kaetud korraliku asfaltiga, kuid ühel hetkel muutus see kruusateeks, mis aina kitsamaks kiskus. Positiivne oli, et kohtasime teel ka kahte kilpkonna, kellega ühest sai veidi lähemalt tutvust tehtud.   

See maantee, umbes 20 kilomeetrit, oli kõike muud, kui normaalne ja viis meid mägedesse. Kitsas, kivine, vihmavee poolt kohati ära uhutud, mäe külgedel, keset pärapõrgut. Ja see teekond tundus niiii pikk! Olime kõik terve aja autos suht pinges, sest seal ei oleks kindlasti tahtnud, et bussil näiteks kivide tõttu rehv puruneks või tee kuskile suunas vajuma hakkaks. Koguaeg lootsime, et tee läheb paremaks, kuid kohati läks aina hullemaks. Tagasiteed ei olnud, ümberpööramise kohad olid ammu möödas ning tagurdamine sellisel teel ei olnud mõeldav! Teel nägime mitmes kohas lehmakooke ning leidsime, et need on märgiks, et lehmad on läheduses, järelikult inimesed ka. Kahjuks inimesteni ja ka lehmadeni oli veel päris pikk tee. Olime õnnejoovastuses, kui meile tuli vastu üks pisike punane auto. Neile oleks küll tahtnud karjuda, et pööraku ringi, kui veel saavad! Õnneks nad tulid meile vastu natukene laiema kohapeal ning nendest möödumine ei tekitanud erilisi probleeme. Varsti nägime ka esimesi hooneid ning tee muutus paremaks, tundus, et oli hooldatud kruusatee. Oh seda õnnist tunnet, kui saime tagasi normaalsemale teele ja tsivilisatsiooni! 

Seal sõites oli olukord suht tõsine, kuid nüüd mõeldes selle tagasi, on see üks vinge mälestus ja seiklus. Suutsime selles olukorras isegi naerda. Kuus naist keset Makedoonia mägesid pärapõrgus... Ööseks sinna ei tahtnud jääda. Abi ei oleks olnud käepärast ning arvatavasti ei oleks meid leitudki. Et anda aimdust, kui jube see tee oli, siis seal sõites käisid peast läbi sellised õudukad nagu "Vale pööre" ja "Mägedel on silmad". 

Nagu eelnevalt sai mainitud, siis Prilepis sai tehtud esimene boksipeatus pärast selle tee läbimist. Seljas oli särk märg pingest, mis kogu selle tee jooksul terves kehas oli. Särgi vahetus, bussi korrasoleku kontroll, enda korrasoleku kontroll ning võtsime nõuks minna edasi Ohridisse mööda teed, mis GPS annab, mitte mis oli eelnevalt välja valitud otsemaks teeks. 

Ilus Ohridi linn, mis asus samanimelise järve kaldal oli kuidagi väga erinev ülejäänud Makedooniast, mis teede äärde jäi. Seal rohkem turiste ja melu käis. Käisime sadamas, linna vahel ringi ja tegime pilte, otsisime sobivaid suveniire. Ohridist ära minnes tekkis sekeldus ka parkimiskontrolöriga. Selgus, et olime parkinud tasulises kohas. Sadama juurde sõites ei märganud vastavaid märke ning pärast vaidlust ja euro tasumist otsisime umbes peale kella 14 linnast välja sõitmise võimalust.

  

Kokkuvõttes Makedoonia loodus on lummav, ent seda paljudes kohtades suudetud rikkuda prügiga. Neile vaja "Teeme ära!" kampaaniat, kui neil seda veel ei ole. 

Makedoonias jäid meile silma erinevad viaduktid ja sillad. Nii mõnegi silla puhul oli kahtlus, kas pääseme terve nahaga üle. 

Edasi Albaaniasse!