Albaania ja Montenegro

Jätkuvalt 2. juuli

Piiripunktis saime taaskord tähelepanu, sest kuus naist ringi reisimas autoga tundub paljudele kuidagi uskumatu. Albaaniasse sisenedes oli kohe tuulisem. Mägede vahel sõitmine jätkus, kuid mäed olid vähema taimestikuga. Seega loodus on endiselt vägev, ent kohalike eluviis kohe kuidagi ei tõmba. Väga palju hulkuvaid koeri. Lehmad, hobused ja muud loomad igal pool, ka keset linna! Sarnaselt Rumeeniale, Bulgaariale ja Makedooniale nägima palju arbuusimüüjaid teede ääres. Väga palju prügi igal pool maas, ka neile hädasti vaja "Teeme ära!" korrastustöid. Paljud elumajad, mis teede ääres,olid enamasti suht kehvakesed. Majad enamasti kahe-või kolmekordsed. Alumisel korrusel koht autole, heinale, hobusele või teab millele, teisel korrusel elatakse ja kui kolmas korrus, siis seal ka elatakse või kuivatatakse pesu. Kuidagi võõrad meie jaoks oma olemuselt. Koledalt ilusale üleminek käib väga järsult. 

Albaanias tundus, et reaalselt igal pool on inimesed. Terve teeäär oli kas asustatud või kui oli põld, siis kuskilt võsa vahelt astus jälle keegi välja. Pissile seal vist tee ääres minna ei saaks.

Elbasani loss

Külastasime Elbasani linna, mis pidi üks Albaania suuremaid linnu olema. Elbasani kohta oli eelnavalt kirja pandud vaid üksikud märksõnad ja kohad, mida võiks külastada. Ei teagi, kas lootused teeviitadele vms olid nii suured. Igatahes nii lihtsalt me Elbasani lossi ei leidnud, kui oleks lootnud ning küsisime kohalikelt teed. Peatasime bussi kinni ning läbi akna küsisime suunda Elbasani lossi poole. Need, kellelt me algselt küsisime vist ei olnud enda inglise keeles väga kindlad, kuid pikalt meid ei saadetud ning kutsuti teadjam mees. Kuigi kohanimi oli nii inglise kui ka kohalikus keeles ja kirjapilti näitasime, jäid kohalikud algselt veidi hätta meile õige tee kätte juhatamisega. Kuid nende antud seletuste järgi jõudsime siiski õigesse kohta ning selgus, et olime juba eelnevalt sealt mööda sõitnud. Parkisime bussi ära ning võtsime ette väikese tiiru linnas. Lossi müüride vahele kohe ei tõtanud ning vaatasime neid algselt kaugemalt. Lossi vastas oli vaatamisväärsuste kaart, mille järgi oleks pidanud lihtsalt leidma üles kõik tähtsamad paigad linnas, kuid kahjuks nii see ei olnud.

Võtsime plaaniks seal veidi ringi jalutada, leida siiski mõned vaatamisväärsused üle ja mh visata pilk peale mõnele mošeele. Omaette eesmärgiks oli üles leida vanim tegutsev mošee Albaanias (King Mosque) ja see oli alles väljakutse, sest see oli kuskile nii-öelda vanalinna ära peidetud ja osad kohalikud, kellelt küsisime, ei teadnud sellest midagi ja teised seletasid keeruliselt. Aga inimesed olid jätkuvalt väga abivalmid- rõdudelt üritati abistada, helistati sõbrale, kes räägib inglise keelt ning meie abistamiseks kaasati teisi möödujaid. Lõpuks osundati meile, et lossi müüride vahel on mingi vanem mošee. Ja tuli välja, et täitsa õige suund juhatati meile kätte.

Sissepääs Elbasani lossi (müüride vahele)

Läksime linnamüüride vahele ning meid võtsid seal sees vastu unarusse jäetud kitsad tänavad, kus jooksid elektriliinis igas suunas ning väga mannetu pilt vanalinna kohta.

King Mosque väljast

Kui mošee leidsime, ei olnudki see sugugi midagi erilist. Linnapildis oli näha, et neid ehitati juurde, ju siis ikka käivad seal.

King Mosque seest

Otsustasime, et Elbasanist meile piisab ja võtsime sihiks Durrёs'i, kus asus meie järgmine ööbimiskoht. Selgus, et Elbasanist välja sõitmine ei olnudki nii lihtne, kui oleks arvata. Teeviidad on üldjuhul Albaanias olemas, kuid neile lootma küll ei tasu jääda, sest suurematel ristmikel linnas sees neid ei ole. Otsides väljapääsu sõitsime korduvalt ühest patrullist mööda ning olime kindlad, et meid peatatakse õige pea kinni. Kuid saime omade jõududega hakkama ja sõit Durrёs'i võis alata.

 Durrёs'i sadama lähedal täpilised majad

Durrёs'i äärelinnadega ning sealsete teetööde tõttu ekslesime veidi enne sihtkohta jõudmist. Ruga Pavaresia oli meie linna jõudmise ajaks puupüsti täis. Autodel ei tundunudki lõppu tulevat. Rahvast oli murdu. Teeääres olid rannatoodete kioskid, toidukohad, puuvilja letid. Tehes wc-peatuse ühe söögikoha läheduses tulid koheselt akna taha naisterahvas ning noor poiss, kes koputasid aknale ning andsid käega märku, et soovivad raha või süüa. Pikapeale tüdineti ning jäeti meid rahule ja saime teekonda jätkata. Sõitsime sadamani välja ning siis mõistsime, et oleme enda teeotsast mööda sõitnud. Kuna Albaanias olime jätkuvalt offline GPS'i peal, siis uurisime-puurisime kaarti, panime uuesti enda asukoha ja sihtkoha paika ning hakkasime jälle Ruga Pavaresia'le trügima. Autode ja rahva mass oli sama. Inimesed kõndisid üle tee nagu ise soovisid ning tekitati ülekäiguradasid erinevatesse kohtadesse. Pidime Ruga Pavaresialt ära pöörama ning selgus, et ilus linna melu võib väga kiiresti otsa saada ja olime täielikus agulis.

Leidsime enda ööbimiskoha tänava, kuid majanumbrid ei olnud loogilises järjekorras ja puudusid täielikult. Sattusime kortermajade vahele, kus oli ainult kruusatee. Meil puudus tegelik kujutelm, milline meie ööbimiskoht välja peaks nägema. Teadsime, et Durrёs'i ööbimiskoht oli selle reisi kõige odavaim (27 eurot öö ehk 4,5 eurot näkku), seega valmistusime hulleimaks. Mõtlesime juba ette, kuidas peaksime bussi parkima tänavale, et vähendada varaste soovi sinna sisse tungida ning lootsime, et hommikuks oleks buss siiski alles. Kuna olime juba igatepidi hädas õige koha otsimisega, siis tundus mõistlik jällegi kohalike poole pöörduda. Kortermajade vahel oli üks kena eramaja, kus vanemat härrat aias istusid. Kui nende poole pöördusime, siis nemad kutsusid naisterahva, kes omakorda kutsus noormehe, kes oskas inglise keelt. Noormees soovis meid igati abistada, kuid maja number ei tulnud talle tuttav, läks tõi enda telefoni ja lootis, et Google Maps aitab. Ei aidanud. Hakkas tuletama igatepidi, kus meie soovitud koht võiks asuda ning juhatas meile umbkaudse tee kätte, ise mainides, et kui me maja üles ei leia, siis eks me tulgu tagasi ning siis mõtleme koos edasi. Sõitsime tänavat mööda edasi ning proovisime jällegi kohalikelt küsida suunda. Lõpuks see meil õnnestus ning paar naisterahvast osutasid ühe maja poole, mis oli mööda kitsast sissesõitu tänavasopi lõpus. Silte ei olnud vms, mis annaks aimdust, et tegemist on majutuskohaga. Mitte keegi hõigetele ei vastanud, ainult teiselt korruselt üks vanapapi, kes ei saanud inglise keelest midagi aru.

Köök-elutuba

Lõpuks selgus, et olime siiski õige koha üles leidnud. Meie ööbimiskohaks 2. juulil oli Vila "Vela", kus oli meil ühiselt kasutatav köök/elutuba, 2 wc/dušinurka, mis ei olnud lukustatavad ning 2 magamistuba, milles üks kaheinimesevoodi ning teised üheinimesevoodid. Meiega samal ajal viibis seal veel 2 paarikest. Ruumid olid kopitanud lõhnaga, voodiriidete puhtus andis igati soovida ning voodid ei olnud ka kõige mugavamad. Kuid lohutasime ennast sellega, et maksime üli vähe selle koha eest ning bussi saime aeda parkida. Luksusest oli seega asi kaugel, meie reisi kõige nõrgem koht üldse, ent katus oli peakohal ja olimegi seal vaid oma unetunnid. Kraanit vett juua ei riskinud, kuna nägime, mis ümbruskonnas asume ja pigem eelistasime pudelivett poest.

Üks magamistubadest 

Kui olime toad ära jaotanud ning asjad ära paigutanud, otsustasime minna linnaga tutvuma, toiduvarusid täiendama ning õhtusööki nautima. Meie ööbimiskoht asus paralleelselt peatänava Ruga Pavaresia'ga, kuhu ka sammud seadsime. Ööbimiskoha tänaval oli kruusakate ning leidus maha jäetud, pooleldi lammutatud maju, kuid ümber nurga hakkas juba elu käima. Inimesed istusid baarides, pubides, kohvikutes, jalutasid ja peatänav oli jätkuvalt autosid ja rahvast täis. Linnapildis oli valdavalt näha meesterahvaid. Kui käisime ringi, siis meie ise olime vist kohalikele vaatamisväärsused. Baarides ja kohvikutes meeste pilgud alati saatsid meid. Eks tundusime neile eksootiline kaup olevat vms, ikkagi 6 naist üheskoos. 

Esialgu otsisime sobivat õhtusöögi kohta, kus menüü sobiks ning oleks kaardimakse võimalus. Vaatamata sellele, et tegemist suure linnaga ja käisime suurtel tänavatel, kus rahvast oli rohkelt, ei saanud igal pool kaardiga maksta. Isegi kohad, mis tunduvad täitsa asjalikud ja Eestis ei tekiks küsimustki, kas kaardimaksed toimivad, siis seal tasub üle küsida. Kaardimaksetega selles riigis üldiselt väga arvestada ei tasuks. Söögikoha leidmisega oli raskusi erinevatel põhjustel. Esiteks meil polnud kohalikku sularaha ning neil kaardimakse võimalus puudus ja ei suudetud teha nii, et saaksime eraldi maksta (neil kohe nägu hapu ja ei saa aru, et meile nii kergem). Leidsime ühe koha (hotell Germany), kus oli võimalik kaardiga tasuda, kuid selgus, et neil ei ole menüüsid ning teenindaja ei olnud väga kindel, mida tellida saab ja meile üritati miskit lihtsalt pähe määrida. Loobusime ka sellest kohast ning lõime käega ja otsustasime kohalikust supermarketist endale miskit süüa otsida, kuna eelnevalt nägime seal Visa silte uksel. Ostsime poest jälle süüa, ehkki ega sealt midagi eriti head ei saanud. Oli plaan võtta puuvilja letist ka värsket kohalikku kaupa. Arbuusi ostmisest ei tulnud miskit välja, kuna eurodes maksime ja kaupmees andis Albaanika lekke tagasi ning kui liiga pikalt jääda arvutama, siis tuleb välja, et nad on sellest solvatud- annavad raha tagasi ning võtavad arbuusi käest. Murelite, banaanide ja viinamarjade ostmisel läks paremini. Jällegi tänavalt tuldi appi, et keelebarjäärist üle saada. Kaup käes läksime ööbimiskohta tagasi. Kell oli veel vähe, kuid väljas oli juba väga pime. 

Albaanias oli näha üleminekut ilusalt koledale, uuelt vanale päris palju. Kurb, et linnal tundus olevat nii palju potentsiaali, aga see rämps ja väsinud välimus peletavad kuidagi eemale. Jõudsime küll tagasi mere äärede. Seekord siis võttis meid avasüli vastu Aadria meri, kuid Albaanias ei kippunud peesitamiseks randa otsima.

Kuna ööbimiskoht ei olnud kiita, siis uni seal ka just kõige parem ei olnud, õhk oli ebameeldiv. Hommikul oli kuulda kaugusest tugevat vilet, mis tuli järjest lähemale ja lähemale, kuniks tundus, et kohe maja kõrvalt sõitis rong mööda.

3. juuli

Durres(ALB)- Dubrovnik (HR) 6 tundi/ 365 km

Durrёs'i amfiteater

Hommikul tahtsime kopitanud haisu endalt maha pesta ning selgus, et sooja vett ei tule. Saime mõnus hommikuse karastuse osaliseks. Võtsime plaaniks vaadata Durrёs'i kesklinn üle, kus pidi asuma ka Balkani poolsaare suurim amfiteater. Kuna parkimisega oli nagunii kesklinnas raskusi, siis proovisime varemetele võimalikult lähedale sõita ning ohutuledega korra parkida. Mõeldud-tehtud. Durrёs'i amfiteater erilisi emotsioone ei tekitanud ning tiirutasime veidi kesklinnas, mis oli üllatavalt kena ja seejärel suundusime Shkodёr'i poole. 

Rahulikum tänav Durrёsis

Shkodёr'is tiirutasime natukene bussiga ringi, et linnast üldmulje saada. Plaanis seal peatusi teha ei olnud ning sealne liiklus ei võimaldanud ka neid. Shkodёr'is autoga sõites ei ole vajalik teada liikluseeskirjasid, sest liiklus sujus ka ilma reegliteta. Inimesed kõndisid teedel ja sõitsid ratastega sõiduteel, arvestamata, et autod liiguvad samuti seal. Mitmel korral oli tunne, et jalgrattur sõidab meile otsa. Linn oli autosid pungil täis ning selleks, et kõrvalteelt pea- või ringteele saada oli vajalik rind kummi ajada ja lihtsalt sinna sõita. Positiivne oli see, et inimesed ei läinud selle peale närvi, sest selliselt liikulus seal toimiski. Kõikidel oli aega küll, autod pargiti kõnniteede äärde kahte ritta ning see kõik oli normaalne. Endal olid närvid seal sõites väga pingul ning samaaegselt pidi jälgima igas suunas, kuna iial ei olnud kindel, kus nurga tagant milline sõiduk otsustab ette keerata. Sealsetel tänavatel nägime igasuguseid sõiduriistasid ning sõidustiile. Üheks huvitavaks vaatepildiks oli politseiametnik, kes sõites rolleriga, rääkides telefoniga ja hoidis veel mappi. Meist kimas veel mööda inva-rolleril naisterahvas.

Shkodёr

Shkodёr'i motopolitsei

Kasutasime kahel korral ära ka kohalike fantastilist parkimiskorda, s.o kahes reas parkimist ohutuledega. Esimesel korral oli vajalik wc-peatus, mis osutus meeldejäävaks. Sai sisse hüpatud suvalisse kohvik-baari tänava äärest, mille ees istusid jällegi ainult mehed. Paludes tualetti kasutada, palus teenindaja (mees) oodata üks minut. Tegi oma tellimuse lõpuni, võttis mopi ja pesi põranda ära ning siis veel puhastas wc-poti ka ära. Alles siis lubas tualetti kasutama. Tänud, onu!

Teisel korral otsustasime, et on vajalik Albaaniast mingi magnet vm suveniir kaasa haarata. Meie õnneks jäi teele üks suveniiripood, kaunistatud Albaania lipukeste ja lipu värvides sallidega. Otsustasime bussi parkida ohutuledega teiste autode kõrvale ning läksime kõik poodi. Ostud tehtud ning kohustuslik grupipilt samuti naasesime bussi juurde ning kellelgi ei olnud meile ühtegi halba sõna öelda.

Albaania- Montenegro piiripunkt

Trügisime liiklusesse ja võtsime suuna Montenegro poole. Üle mägede taas uue piiripunkti poole. Piiri ületasime Hanin I Hotit nimelise asula läheduses, ümber Shkodёr'i järve sõites. Piiripunkt oli väike, kuid piiriületajaid oli küllaltki palju, võimalik, et see tõttu oli piiri ületamise korralduslik pool veidi kaootilisem kui meil eelnevalt oli olnud. Piiril nägime ka kuidas Albaania piirivalvurid puistasid ühe noormehe autot, kuna ilmselgelt kaasa oli võetud liiga palju alkoholseid jooke. Neid võeti välja sõiduki külje sees paiknevatest peidikutest kui ka pakiruumi põhjast.

 Shkodёr'i järv

Montenegrosse jõudmisega saime ka GPS'i tagasi. Oh seda rõõmu. Olukord kohe muutus: prügi ei ole maas, hooned tunduvad elamiskõlbulikumad, loomad ei käi omapäi suvalises kohas ringi, kaardimaksed toimivad jne. Mitte, et Albaania ja Makedoonia nüüd nii hullud oleksid olnud, aga need asjad jäid siiski kohe meelde. Esimese peatuse tegime Vranjina läheduses, kui ületasime Shkodёr'i järve sopi. Pärast silda oli vasakut kätt parkimisplats, kus oli võimalik mõned kiired klõpsud teha. Enne meid peatus seal samuti üks auto ning sealt tuldi meile pakkuma paadisõitu järvel. Pakkumist tehes läheneti meile nagu ikka sellega, et sooviti teada, kus pärit oleme, samas auto registrinumber reetis meid natukene. Vanem meesterahvas arvas, et meiega oleks hea vene keeles rääkida, kuid kui teatasime talle, et me eelistaks eesti või inglise keelt, siis oli tal segadus- kuidas vene keelt ei räägi, Venemaa ikkagi naaberriik ju! Kuna meil ei olnud sellised lõbustused plaanis ning ei mahtunud ka ajakavasse pidme pakkumisest loobuma ja sõitsime edasi. Läbisime umbes kella 13 paiku Sozina tunneli, mille pikkuseks oli 4,189 meetrit ning mis on wikipedia andmetel üks pikimaid ja modernsemaid sõidukite tunneleid Montenegros. Tunnelimaks oli bussile 5 eurot.

Aman Sveti Stefan - Luxury Resort in Montenegro

Külastasime Montenegros Sveti Stefani linna. Selleks, et linna ühe tuntuima vaatamisväärsuseni ja rannani jõuda oli vajalik mäest alla sõita ning nautida linna kitsaid tänavaid, mis sinka-vonka meid mäest alla juhatasid. Tundus pikem rikaste puhkekoht.
Selgus, et Sveti Stefanit teatakse mitte selle vanalinna vaid seal asetseva lukshotelli Aman Sveti Stefan järgi. 
Hotelli oli sissepääs vaid hotelli külalistel ning iga natukese aja tagant tehti ka grupiekskursioone sinna. Hotelli kasutuses on ka rand seal ümbruses ning randa sisenemine maksis 500€. Hiljem nuputasime, et see oli pigem trahv, kui sissepääsutasu, kui võta kinni. Hotell tundus ikka väga noobel olevat.

Väga korras ja mõnus oli seal ning otsustasime ka lõunapausi teha. Koheselt uurisime kaardimakse võimaluse üle ning eraldi maksmise võimaluse üle. Algselt öeldi, et mõlemad on võimalikud. Hiljem selgus, et ikka kirtsutati nina ning oma tahtmise saamiseks kõndisime kassa juurde kaardid käes ning väljendasime taaskord enda
pahameelt. Lisaks kõigele jättis teenindus igatepidi soovida. Meile toodi rohkem jooke lauda, kui tellisime ning mingiks ajaks unustati meid ära. Selleks, et arveid tasuda pidime ka minema ise teatama kassasse, et tasumise tund on saabunud.
Samas hoones, kus see kohvik, asus ka suveniiripood, kus oli väga ilusaid asju ning nii mõningi suveniir rändas sealt koju kaasa.

Jaz'i rand

Budvast sõitsime peatust tegemata läbi. Linn samas tundus väha korralik ja puhas. Kuid kuna väljas oli nagu ikka soe, siis otsisime järgmisena ka Montenegros ranna üles, leidsime päris meeldiva koha ja saime end Aadria meres Jaz'i rannas jahutada ning päikese käes praadida. :)

Seejärel võtsime suuna Kotor'i poole. Kotor'i jaoks peab varuma aega. Meil kahjuks seda ei olnud ning meil jäi käimata Kotori kindluses, mis asub Kotori linna kohal ning sealt avanev vaade nautimata. Kuid arvestades, et käes oli õhtupoolik, siis ei oleks vist jõudnud mäest üles matkata ka. Sealt üles minemine tundus alt vaadates väga jõhker. 

Kotori kindlus 

Olime kahevahel, kas praamiga sõita üle Kotori lahe või teha lahele autoga tiir peale. Kuna me ei leidnud praami väljumiseaega ning ehku peale ei hakanud sadamasse sõitma, siis otsustasime läbida see teekond neljal rattal. See oli seda väärt! Kotori lahe rannik on NII ILUS! Mõnus on mööda mereäärt sõita ja lihtsalt terve aeg vaadata seda ilu.

Kotori laht

Teekond ümber lahe ei tundunud ka nii pikk. Tee oli hea ja kõik sujus. Kamenari sadamas nägima ka praame, millega oleks pidanud üle lahe sõitma ning tegelikult need olid väga korralikud ja vahemaa ühest sadamast teise väga väike. Üsna pea olime ka piiripunktis, et jätta hüvasti Montenegroga ja Horvaatiat tervitada.