Kodutee: Sloveenia, Austria, Tšehhi, Poola

Jätkuvalt 6. juuli

Arvestasime, et piirilt ööbimiskohta on umbes tunnike sõita. Plaanisime selle ruttu ära sõita ning siis Mariboris rohkem aega veeta, söömas käia ja ringi jalutada. Sloveeniasse jõudes oli väljas juba veidi jahedam, kui me olime harjunud ning saime päris hea vihmavalangu kaela.   

6. juulil ööbisime Maribori äärelinnas Apartments Bogdanovic'is (Tanceva 9, Maribor). Koht oli väga mõnus. Tundus, et korter oli tehtud endisesse garaaži. Seadsime ennast sisse ühe magamistoa ja elutoa/köögiga apartmentisse. Magamistoas oli 2 kaheinimesevoodit ning elutoas suur lahtikäiv diivan. Pesemisvõimalused olid mugavad ning oma rätikud või kotti jätta. Tänaval oli parkimiseks piisavalt ruumi, aga mahutasime bussi ka hoovi ära, kohe ukse ette. Sel korral ei pidanudki oma kohvritega mööda treppe ronima ning pesitsesime esimesel korrusel. 

Meie eriti tore ja lahke perenaine siblis natukene aega meie ukse vahet, küll näitas korterit, siis oli tal meie dokumente vaja ja siis tõi need tagasi, siis tõi meile tervituseks omatehtud mustikalikööri vms, millest enamus leidis enda lõpu wc-potis. Likööris olid veel terved mustikad sees, kuid võttis nina kirtsutama- oli teine nõks kange.  

Nälg jälle kallal ning uurisime Google Maps'ist ning ka perenaiselt, mis kohti ta meile läheduses soovitaks. Võitis pitsa, mis pidi jääma umbes kahe kilomeetri kaugusele. Võtsime Google Maps'i endale teejuhiks ning seadsime sammud Pizzeria Vivaldi poole. Arvestades, et jalutasime vahepeal põllu servas ning eespool ei tundunud olevat ühtegi söögikohta, siis korduvalt kahtlesime, kuhu lõpuks välja jõuame ning kas üldse süüa saame. Läks õnneks ning leidsime pitsakoha läbi raskuste üles. Lisaks sellele, et see asus meie jaoks veidras kohas, oli see ka postkontori, pesumaja taga, mis esialgu ei tekitanud usaldust koha suhtes. Kuid sisse astudes selgus, et polegi nii hull. Rahvast seal oli, järelikult kohalike seas popp koht. Teenindaja oli tore ja tegus, tõlkis meile veidi menüüd, kuna inglise keelseid menüüsid neil ei olnud. Võtsime kampa peale 3 pitsat ning tellisime mõned joogid. Meie jaoks oli veider, et mahla tellides küsiti, kas mahl veega või ilma. Nimelt mahla juuakse seal veega lahjendatult, või tuuakse kaks klaasi, milles ühes mahl ja teises vesi. Kui uurisime miks, siis teenindaja naeris ja ütles, et ei tea, lihtsalt nii on. Algselt istusime väljas, kuid taevas kiskus tumedamaks, kaugel nägime, et lõi äikest ning vaikselt hakkas tibutama. Kolisime sisse ära, kuigi teenindaja oleks saanud varikatte ka meie kohale lasta, kuid kuna seda ei märgatus ise, siis pidasime mõistlikumaks ise kolida. Pitsad olid täitsa söödavad ja hea hinnaga ka. Saime osa veel kaasagi võtta, et hommikul süüa.

Kuna väljas ikka sadama ei hakanud ning tibamine läks ka üle hakkasime tagasi jalutama ööbimiskohta. Tagasi jalutades olime veidi paremas tujus, kõhu saime ikkagi täis ning kodutee oli selge.

Kui eelnevalt sai juba mainitud, et söögikohta jalutasime põllu äärest, siis naljatlesime erinevate õudusfilmide üle, kus alati maisipõllul on vaja kellegi eest ära joosta ning arendasime erinevaid koletsenaariume enda jaoks.

Kuigi me ei veetnud Sloveenias palju aega ning veel vähem liikusime jalgsi ringi, siis selle aja kohta saime kohalikelt noortelt härrasmeestelt korduvalt tähelepanu. Küll anti autosignaalidele tuld, küll kasutati ka oma häält. Isegi liinibuss signaalitas, mida me ei osanud üldse oodata ning see ehmatas kõvasti. Signaalitamise näol tundus, et anti edasi pigem positiivsemat tähelepanu, aga ega me selles päris kindlad ei saanud olla.

7. juuli

Maribor (SLV)- Bohumin (CZH) 6 tundi/ 574 km

Hommikul tiirutasime natukene ka Maribori vanalinnas. Peatuda seal ei planeerinud ning ei näinud ka midagi, mille pärast oleks tahtnud peatuda. Drava jõe kaldal tundus olevat promenaad vms, kuid bussiga lähemale ei pääsenud ja seal jalutamiseks ei olnud meil aega. Ikkagi Austria ja Tšehhi olid vaja läbi tuisata.

Mariborist oli plaan ruttu Austriasse sõita ning kuna piir oli lähedal lootsime seda teha ilma teemaksu tasumata, sest selle paari kilomeetri pikkuse jupi jaoks ei uskunud, et tuleb seda üldse tasuda. Maanteele sõites, aga koheselt vaatas vastu teemaksu silt. Kartes veel viimastel Sloveenia kilomeetritel trahvi saada, siis proovisime esimesel võimalusel maanteelt maha keerata ning kasutada kõrvalteid piiri ületamiseks ning kaardi järgi kohe paralleelselt põhiteega läks piirini tasustamata tee. Seega seiklesime Sloveenia piirialal veidi. Kõikjal nägime suuri viinamarja kasvandusi ning piiri ületamine toimus nagu muuseas, kuna piiripunkt oli imetilluke. Konteiner oli piiripunktiks ning ühte piirivalvurit nägime vilksamisi. 

Austriasse jõudes oli sama probleem nagu Sloveenias- vaja oli leida kibekiirelt tankla, et tasuda teemaks, ning kleepida klaasile vinjett. Sloveenias õnneks vist pääsesime sellest, aga kuna terve Austria oli vaja veel läbida, siis seda riski ei tahtnud võtta, et Austrias trahvi saada. Vogau lähedalt leidsime pärast pikka otsimist kella 9 paiku tankla ning sealt oli võimalik lõpuks buss varustada vinjetiga ning Graz'i sõitmine võis rahulikumalt jätkuda.

Kes lukkudesse usub, võib oma kaasa võtta ja seal selle kinnitada.

Veidi enne kella 10 olime Graz'is ennast ära parkinud kesklinna ning sealt oli meil hea liikuda kohalike vaatamisväärsuste suunas. Õnneks märkasime üsna pea linnaplaani ja kõik vajalik oli lähedal.
Mõnus linn, kohati meenutab Tartut. Nagu meie Tartu Eestis, on Graz Austrias suuruselt teine linn. Ning oh üllatust, samuti ülikoolilinn! Ja ka seda linna läbib jõgi! Mur'i jõgi.

Tavalise silla kõrvale tehtud ka kunstilisem jõe ületamise tee.
Sillal ka oma lugu. Lugemiseks kliki end WIKI'sse

Minoriten - Saal Diözesane Treuhandverwaltung

Võtsime sihiks kunstimuuseumi, mille hoone torkas linnapildis väga silma- ehitis oli igati modernne ja näis olevat vanade hoonete ja kirikutega ümbritsetuna võõrkeha. Jalutasime üle Tegetthoffbrücke silla ning plaanisime kunstimuuseumist mööda, jõekallast pidi Murstegi silla suunas, kuid seda ületamata, kuna veidi maad edasi oli ehitatud veidi kunstilisem jalakäijatesild- Mur'i saare sild. Silla keskel on kohvik ning väike vabaõhulava. Jällegi sild on muu linna keskel väga nüüdisaegne ning omaette vaatamisväärsus vana linna keskel.


Graz Clock Tower

   

Vaade Lossimäele ning eesootavatele treppidele

Edasi liikusime Grazi ühe tuntuima vaatamisväärsuse- kellatorni suunas, mis asub Lossimäel (Schlossberg'is). Kellatorni juurde ülesse saamiseks oli vajalik jõe poolt lähenedes enne vallutada mõningad trepid. Teiselt poolt mäge oli võimalik ka autoga läheneda, kuid arvatavasti teenindavale transpordile või kohalikele võimaldati üles sõitmise luksust. Meie võtsime end kokku ning järjest ülespoole jõudes selgus, et vaev tasus end ära. Mida kõrgemale jõudsime, seda paremaks läks vaade tervele Graz'i linnale. 

Lossimäelt avanes suurepärane vaade punastele kivikatustele. Lisaks nägime kunstimuuseumit ülevalt ning järjest ena tundus see hoone linna mitte sobivat. Lossimäel oli ka aed, mis ideaalne ürituste korraldamiseks ning niisama chillimiseks. Pruutpaarid tegid seal pulmafotosid. Ja seda kõike saime meie vaadata tasuta. Kellatorni sisenemise kohta me ei uurinudki, sinna äkki oli ikka pilet.

Allajõudes võtsime suuna Hauptplatz'ile- Grazi peaväljakule. Teel külastasime hüppasime sisse ka ühte poodi, kus müüdi kohalikku käsitöö komme, jooke jms. 

Erzherzog-Johann-Brunnen

Väljakul oli erinevaid kiirtoidu kioskeid, silma jäi ka vähemalt üks suveniiripood. Sattusime väljakule ajal, kui seal tantsiti rahvariietes. Meile jäi arusaamatuks, kas tegemist oli mõne ürituse raames esinemisega või oli tants pühendatud noorpaarile, kes oli kaasatud tantsima. 

Tegime Graz'is ka lõunapausi ühes vanalinna restoranis, mis tundus meile sümpaatne. Teenindus ja toit olid väga head. 

Veidi enne kella ühte hakkasime Graz-ist edasi liikuma. 

Viinis saime tunda keset päeva ka sealset liiklusummikut, mille tekkimist soodustasid väikesed teetööd. 

Vaikselt kulgesime Viinis läbi ning ligikaudu 2 tundi Grazist startimist hakkas Tšehhi piir lähenema. 

Veel enne piiri tegime tanklas peatuse ning minion hakkas auto kallal jälle tegutsema. Jällegi tekitasime elevust. Lisaks sellele, et bussitäis naisi tanklasse sõidab, üks neist veel haarab 10 liitrise ad-blue, valab selle iseseisvalt paaki, seejärel teeb kapoti lahti, valab klaasipesuvedelikku juurde, võtab lähedalt klaaside puhastamiseks ämbri koos vahenditega ning teeb klaasid ka puhtaks. Ümberringi inimeste pilgud olid igati garanteeritud. Tšehhi suunas oli liiklus päris tihe. 

Tšehhi jõudsime umbes kell 15:40 ning tegime seal esimese peatuse Breclav'is ning kulutasime 310 Tšehhi krooni teemaksu peale, et ka Tšehhis sõites oleks rahulikum hingata. Tšehhi tuhises meist kiirelt mööda ning ööbimiskoht Poola piirist vaid mõne kilomeetri kaugusel aina lähenes. Kütusepeatus tuli teha veel Olomouc'i lähedal kella viie paiku ning siis tegime pikema peatuse Ostrava linnas. 

Ostravas nägime üht päris huvitavat masinat linnatänaval. Otsisime suurema kaubanduskeskuse- ning kella 18 paiku ka leidsime selle OC Forum Nova Karolina näol, veetsime seal peaaegu paar tundi. Külastasime hüpermarketit, kus saime koju kaasa võtmiseks Tšehhi õlut jm kraami, Tescot, KFC'd jne, jne. Kuna õhtusööki ei olnud meil planeeritud veel, siis otsustasime KFC's kaasa haarata terve suure ämbri kana, mida ööbimiskohas hiljem nosida. 

7. juuli ööbimispaik oli Poola piiris ääres Tšehhi linnakeses Bohuminis Penzion - U staré pekárny's (Pricni 215, Bohumin). Ööbimiskoht asis kõrvalises kohas, kus väga ringi jalutama ei kutsunud. Läksime algselt peamajja ja parkisime auto maja taha parklasse ära, ent selgus, et meie apartment stiilis koht hoopis üle tee teises majas. Härra juhatas meid sinna läbi sisehoovi, kuhu saime ka auto turvaliselt ära parkida, sest kõrge värav käis lukku. Korter oli suur ja asus esimesel korrusel, magamised olid jaotatud nii, et neli ühekohalist voodit ühes toas ja kaks teises. Lisaks elutuba-köök, kus saime oma KFC kana süüa. WC ja vannituba olid eraldi. Koridori oli ka päris palju, mis andis kindlasti kõvasti ruutmeetreid sellele juurde, lisaks mingi ruum, mis polnud kasutuses. Igatahes, ruumi kui palju! Päris kõhe oli, sest korter oli kuidagi nii tühi. Voodid olid siiski õnneks normaalsed, kuid korteris hõljus veidi kopitanud lõhn. Õhtul pakkisime oma kotid ka nii, et Poolas, viimases ööbimiskohas, neid kõiki enam ei peaks välja võtma. Wifiga oli seal tiba jama, ühte võrku ei saanud sisse ja teised olid kehva leviga. Öösel selgus, et me ei ole seal maja ainsad ning kohati oli tunne, et meie kohal olevad ööbijad kukuvad kohe-kohe meie juurde. 

8. juuli

Bohumin (CZH) - Lomza (PL) 6 tundi/ 531 km

Hommikul olime mõned kilomeetrid mööda kiirteed sõitnud, kui olimegi omadega järsku Poolas. Riigipiiri ületamist tähistas vaid vastava kirjaga silt. Tegime kella 10 paiku esimese peatumise Ładzice läheduses.
Kui reisi alguses meil Poolas vedas ning teetööd meid ei kimbutanud, siis tagasisõidul oli päris omajagu teetöid. Tegime veel enda jaoks boksipeatuse ühes tanklas, kus meiega tulid rääkima mootorratastel Itaalia vanahärrad, kes teatasid, et nad just sõidavad Eestisse. Naised olevat neil juba ette läinud ning plaanivad Tallinna külastada.

 Meie viimane peatumispaik sellel reisil asus Lomza linnas. Enne ööbimiskohta jõudmist käisime jällegi poodides ja söömas. Seekord sattusime poodlema Galeria Veneda'sse. Esialgu plaanisime minna Galeria Lomza'sse, mis osutus väikeseks keskuseks, kus ei olnud ühtegi riidepoodi ning tundus igati väljasurev keskus. Galeria Veneda's täitsime esimese asjana kõhud jällegi KFC's ning siis asusime rahakotte tühjendama.

8. juulil ööbisime Domowe Spanie's (ul Lakowa 12, Lomza). Majutuskoht oli väga mõnus ja perenaine taaskord väga sõbralik. 



Majutus Lomzas.

Saime auto maja taha parkida, meie toad asusid teisel ja kolmandal korrusel. Saime kolm tuba, kus üheinimesevoodid sees, igasse tuppa majutasime kaks naist. Üks tuba oli tegelikult kolmele mõeldud. Kahel toal olid ka oma wc-vannitoad, üks tuba pidi nii-öelda ühiskasutatavat kasutama, aga polnud hullu. Kõik oli väga puhas ja korras. Taaskord vedas - saime sealseid rätikuid kasutada. Igas toas olid ka voodite (mis olid mugavad) kõrval karbiga pabersalvrätid, telerid, kapid. Lisaks oli teisel korrusel ühiskasutatav köök ja suur terrass, millest osa oli katuse all ja osa mitte. Terrassil olid diivanid ja veetsimegi õhtu seal istudes ning jutustades. Ka seda kohta soovitaks kindlasti julgelt.

Kuna õhtul oli meil aega ning järgmine päev tõotas tulla pikk ja väsitav ning Pärnusse oletasime, et jõuame alles õhtul, siis otsustasime bussi ära koristada. Võtsime ühiskasutatavast köögist harja, kasutasime endal kaasas olevaid niiskeid salvrätikuid ning tõmbasime bussi üle. Perenaine jälgis meie tegevust ning kui selgitasime, et meil on rendibuss, mis tuleb esmaspäeva hommikul tagastada ning kasutame vaba aega ära koristamiseks, siis õige pea toodi meile ka tolmuimeja. Buss puhas naasesime jälle terassile lebotama.  

9. juuli
Lomza (PL)- Pärnu 9 tundi/ 701 km

Hommikul sõime terrassil hommikusööki, pakkisime asjad kokku ning viimane sõidupäev võis alata!

Kella 16:20 paiku tegime Lätis Adažis viimase kütusepeatuse.

Pärnusse jõudsime kella 18

Kuna esmaspäeva hommikul varakult paluti buss tagastada, siis otsustasime kambakesi ka pealt bussi ära pesta, kuna 7800 km oli jätnud ikkagi enda jälje. Käisime iseteenindus autopesulas, lasime survepesuriga kogu bussi üle ning voila!

9. juuli öösel said kõik magada juba endale kodustes tingimustes ning reisiväsimus maha raputada.