Horvaatia

Jätkuvalt 3. juuli



Vaade tuledesäras Dubrovnikule ööbimiskohast.
Horvaatias oli meie esimeseks sihtkohaks Dubrovnik, kus veetsime ka 3. juulil oma esimese öö Horvaatias. Saime suht õhtupimeduses Dubrovnikus asuvasse ööbimispaika Apartments Depozit'i, asus mäe küljel ja see tänav, mis sinna sõitis oli kitsas ja järsk. Seal need majad nagu üksteise otsa ehitatud ja tuli välja, et tegelikult oleksime sinna tunduvalt mugavamalt saanud.
Nimelt pidime bussi parkima praktiliselt maja katusele, suure tee äärde ja saime treppidest alla oma majja minna (meie apartmentisse oli nii alumiselt kui ka ülemiselt tänavalt suht sama maa). Et kitsalt tänavalt ülemisele suurele teele ja parklasse saada, pidi praktiliselt autoga mööda seina üles ronima - tehtud!
Meie käsutuses oli apartment 2 magamistoaga, milles 2 kaheinimesevoodit ning elutoas oli magamiskohad kahele. Seal oli ka normaalne suur vannituba ja kõik muu super. Saime mitu pesulaadungit pestud ja sättisime need rõdule kuivama toolidele ja riidepuudele. Lisaks oli meil köök ja fantastilise vaatega rõdu superilusale tuledes Dubrovnikule. Apartmenti omanikud elasid meie all ning perenaine palus alates kella 23-st öörahu. Neil vedas, et meil ei olnud jaksu väga möllata.

Seal oli ainult üks miinus - elutoas, kus oleks pidanud kaks inimest magama, olid pisikesed sipelgad. Esialgu neid ei märganudki, kuid hiljem selgus et kõik seinad ja ka põrandad olid neid täis. Selleks, et sipelgad öösel kedagi häirima ei tuleks, siis mööbeldasime veidi ja keegi ei pidanud sipelgad kaisus magama.

Mööbeldamine tehtud, hakkasime otsime lähimat söögikohta või poodi, kuna nälg oli suur ja eelnevalt me poes ei käinud. Kell lähenes juba kümnele ning lähedusest ei leidnud Google Mapsi järgi ühtegi toitlustusasutust või poodi, mis sellisel kellaajal veel avatud oleks. Kõik vaatasid, mis näksimast neil veel alles oli ning närisime seda, mida kottidest leidsime. Jälle üks päev üle elatud.


  4. juuli

Dubrovnik-Korenica 5 tundi/ 342 km

Hommikul korjasime enda kuivama pandud pesu kokku ning selgus, et kellegi pluus oli lennanud alumise korruse katusele. Õnneks keegi meie hulgast seda omaks ei tunnistanud ning lootsime, et kellelgi meist kõrgemal või kõrval läks hoopis see pluusike lendu. Peale oma kottide vedamist trepist üles, maja katusele pargitud bussi, saime kohe erksama oleku, mille järel läksime edasi linna avastama.
Vaade linnale hommikuvalguses meie parklast.

Jõudsime kesklinna suht varakult, aga turistid juba möllasid ringi, eks see ole nende kuumade riikide teema - ringi annab liikuda hommikul vara ja õhtul hilja. Vanalinna piirkonnas näis tänaval parkimiskoha leidmine täieliku võimatu missioonina. Loobusime ning leidsime vanalinna lähistel tasulise parkla. Parkla koosnes nii maa-alusest kui ka maapealsest parklast ning esimese hooga tahtsime ruttu parklasse ära pöörata, kuna kahtlesime, kas buss maa alla mahub. Kuna parkimispiletid olid otsas jäi see plaan katki ning parkimismajast teatati, et sõitke maa alla. Enda kahtluste jagamisel parkimismaja noormehele, et me ei mahu sinna bussiga, kinnitati, et küll me mahume ning sõitkem aga julgelt parklasse. Hiljem olime väga rahul, et saime bussi varjulisse kohta pargitud, kuna päike oleks bussi jällegi saunaks kütnud. Parkimismaja noormehelt sai veel uuritud, kuidas parkimise eest tasumine käib ning, kas Horvaatia kunasid saab hiljem lahti vahetada. Lubas hiljem, kui naaseme ise hoolitseda selle eest, et saame vahetusraha ning tasuda parkimise eest.

Church of Saint Blaise/ Crkva svetog Vlaha


Suundusime seejärel vanalinna avastama. Dubrovniku vanalinn on täielikult suunatud turistidele, mida ei saa ka pahaks panna. Vanalinn oli väga ilus, ent seal jalutades tuleb olla ettevaatlik, kuna vanalinn on sillutatud marmoriga ning aastatega on tänavad väga libedaks muutunud. Tekkis soov naelikud või midagi sellist jalga panna, et ei peaks pidevalt tasakaalu hoidma. Samas oli mõnus sealsetel tänavatel ka liugu lasta. Ekslesime kitsasaste tänavate vahel, külastasime suveniiripoode, kohvikuid, piilusime mõnda kirikusse ja muuseumisse.





Linnas kuulsime siin-seal ka eesti keelt. Kindlasti jäi meil suur osa kohalikest vaatamisväärsustest nägemata, mh ei läinud me linnamüüridele jalutama ja vanalinnast väljas me linnapeale ei jõudnud. Vanast sadamast oli hea vaade linna taustal olevale mäenõlvale, mille tippu oli võimalik alt linnast ka mägiraudteega sõita. Mäe tipust avanev vaade oli kindlasti veel parem kui meie ööbimiskohast. Kuid sinna peab mõni teine kord minema.


Tagasi bussi juurde minnes oli liiklus vanalinna poole hullemaks läinud, korralikult järjekorrad. Hea meel oli kohe, et oma bussi ülespoole jätsime. Samas oli bussini tükk maa jalutada ning iga natukese aja tagant tegime veepausi. Väljas oli väga palav. Jõudsime parkla juurde tagasi, kuid selgus, et parkimismaja uks oli kinni ning kedagi läheduses ei olnud. Sõitsime bussiga peaaegu tõkkepuuni ning proovisime uuesti, et raha lahti vahetada ning pärast tasumist parklast välja saada. Parkimismaja noormees oli tagasi ning tal oli äärmiselt kahju kuulda, et me juba lahkume ning uuris, kas parkimistasu on meie jaoks liiga kallis. Õnneks oli meil alati õigustus tagataskust võtta ning noormehele saigi öeldud, et kahjuks ei ole meil rohkem aega linnas tiirutada.
Oma järgmisesse sihtkohta oli meil veel ligikaudu 5 tundi veel sõitmist. Meie päev alles algas Dubrovnikust lahkumisega.

Läbisime ligikaudu 10 kilomeetri jagu Bosnia- ja Hertsegoviinat ning seal tegime ainsa peatuse Neum'i tanklas. Ka kohustusliku riigipildi saime tänu sellele peatusele tehtud. Seega Bosniast me head ülevaadet ei saanud.



Uuesti Horvaatiasse sisenedes võtsid meid seal vastu viinamarjakasvatused ning hektarite suurused põllud, mis olid erinavate taimede vahel jagatud nagu lapitekk. Tundus, et Neretva jõe deltast võeti maksimum, kuna ülejäänud Horvaatia, mida seni näinud olime, oli pigem mägine ning pigem põllumajanduslikult mitte haritav.
Liikusime põhja poole edasi ning lootsime leida sobiva ranna, kus saaksime peesitada. Valisime selleks Makarska ranna. Makarska pidi olema üks populaarseim Horvaatia ranniku rivierasid.
Meie jaoks oli Makarska rand liiga kivine. Kivid olid teravad ning mõistsime, miks inimesed kannavad rannasusse ning miks nii paljudel on rannas madratsid kaasas. Rahvast oli rannas metsikult ning meil oli raskusi vaba koha leidmisega. Silmapiiril ei näinud ka võimalust rannatoolide rentimiseks ning laotasime rätikud kivisele rannajoonele. Kividel tasakaalu hoides ja lootes, et jalad jäävad pärast seda rannas käiku terveks käisime ka ujumas ning lasime soolasel veel end kanda, nautides vaadet Sveti Jure mäele. Veetsime rannas oma 1,5 tundi ning asusime kella 15:30 paiku Spliti poole teele.



Trg Peristil
Splitis tiirutasime bussiga natukene ringi, seejärel parkisime kesklinna lähedusse ja läksime linnaga tutvuma.

Spliti vanalinn meenutas Dubrovniku vanalinna, oli sarnaselt müüride vahel, kitsaste tänatega ning pungil turiste. Spliti vanalinna müüride vahel tegime ka söögipausi. Keeruline oli leida suuremat kohta, kus kõik kuuekesi saaksime maha istuda. Lõpuks leidsime People's Square'ilt (Narodni Trg) söögikoha, mis enamustele sobis, seega istusime maha, tellisime toidu ära ja ootasime kannatlikult, millal hõrgutised meile lauda tuuakse. Pärast söömist jalutasime vanalinnamüüride vahelt välja ning tegime jalutuskäigu promenaadil ning piilusime sisse sealsetesse suveniiriputkadesse.




                    
Mereanni risoto

Spliti promenaad


Split oli jällegi kena mereäärne linn, mis samuti jäi meil veel kahjuks põhjalikult avastamata. Linnas tiir tehtud ning bussi asukoht edukalt üles leitud, saime võtta suuna ööbimiskoha- Korenica peale.

Splitist veidi välja sõites Dugopoljes sõitsime tasulisele kiirteele ning püsisime seal umbes 180 kilomeetrit. Horvaatia kiirteed on väga heas seisukorras, seega on kiirteemaks igati õigustatud ning kui me Gornja Ploča's kiirteelt maha sõitsime, siis terve teekonna eest küsiti meilt 20 eurot ( 147,20 kuna). Horvaatia kiirtee süsteem oli selge- tasulisele kiirteele ei pääse ilma väravaid läbimata ning samuti ei pääse sealt niisama maha. Seal on võimatu kogemata sõita tasulisele kiirteele. Kiirteel olles tegime kella 19:30 paiku Danilo Lukoilis ka väikese peatuse- auto vajas hooldust (aknad, kütus jne) ning ka juhid vahetusid. Kui õigesti meeles, siis selle Lukoili juures oli eraldi neiu, kelle ülesandeks oli tankida ning aknaid pesta. Tankimiseni ta ei jõudnud, kuna tema jaoks sai tehtud liiga kiireid liigutusi. Aknaid ta üritas pesta, kuid tal tuli see väga halvasti välja. Jätkasime kiirteel rallimist, kuid iga hea asi lõpeb üks kord ning kella 20:30 ajal pidime kiirteelt lahkuma. Edasi sõitsime merest järjest kaugemale sisemaale, kuna ööbimiskoht seda nõudis ning meil oli järgmiseks päevaks planeeritud ööbimiskoha lähedal rahvuspargi külastamine
Leidsime ööbimiskoha kergesti üles, kuid lootsime linnast leida mõne avatud poe või söögikoha, kuna jällegi olime jätnud selle varasemalt tegemata. Kuidagi ei tahtnud meil vedada. Aga leidsime teisel pool linna ühe tankla, kus saime ennast varustada rämpsuga ning siis veidi rohkem varustatult ööbimiskohta minna.


4. juulil ööbisime Korenicas Villa Jelena's, mis asus teest eemal ning välimuselt väga kena ja hubane kohake. Majutajad olid väga toredad ning nii mõnigi kott sai bussist tuppa ja hiljem bussi tagasi tassitud majutaja poolt. Saime endale kaks tuba, ühel oli wc-vannituba sees ja teisel oli koridori peal teistega jagada, aga kõik oli viisakas ja toimiv. Mõlemas toas oli üks kaheinimesevoodi ning üks üheinimesevoodi.

Kogunesime kõik ühte tuppa ning nosisime eelnevalt varutud rämpsu. Algas meie igaõhtune nutitund kuniks olime piisavalt väsinud ja igaüks ronis enda voodisse magama. Meie meelehärmiks oli väljas jahedam, kui me olime harjunud ning paksud tekid voodis leidsid tol ööl igati kasutust.


5. juuli

Korenica- Dobrinj 2,5 tundi/ 158 km

 Järgmisel hommikul võtsimegi suuna Plitvice rahvusparki, mis asus ööbimiskohast umbes 20 kilomeetri kaugusel.

Tahtsime võimalikult vara hommikul matkamisega ühelepoole saada, et minimeerida päikesepiste ohtu, kuna õhtune hirm, et väljas läheb juba jahedaks, oli enneaegne ning juba varakult päike lõõmas ja pikad riided võis taaskord unustada.
Jõudsimegi rahvusparki kella 10-ks.
Tasub teada, et rahvuspargil on 2 suuremat parklat, mis on tõkkepuudega eraldatud. Parklad asuvad üksteisest umbes 3 kilomeetri kaugusel. Meie sattusime parkima nr 1 sissepääsu juurde, kuigi nr 2 oli sinna sõites meile lähemal, aga sellest suutsime sujuvalt mööduda. Parkla ja sissepääsu ning rahvuspargi vahel on maantee, millest üle on ehitatud korralik puidust sild jalakäijatele. Kuigi olime enda arvates varakult kohal, siis rahvuspark avati juba kella 7-st ning meie saabumise ajaks oli küllaltki palju rahvast sissepääsu lähedal. Suur osa rahvamassist moodustasid asiaadid, kellel igaühel oli kaamera kaelas või silme ette tõstetud. Nendel oli organiseeritud giidiga tuurid ning giidid koondasid enda grupiliikmeid. Igal giidil oli üles sirutatud käes suur gruppi tähistav täht (A, B, C jne), et liikmed giidi ära ei kaotaks. Sigimist-sagimist oli sissepääsu juures piisavalt. Võtsime pileti ostmiseks järjekorda ja ootasime enda korda. Rahvusparki sisenemiseks tuli tasuda peaaegu 25 eurot (180 kuna) nägu ja saigi matkama mindud.


Plitvice rahvuspargis on mitu erinevat matkarada kokku pandud. Kõik rajad korrastatud ning tähistatud. Kokku oli seal 4 erinevat rada: A, B, C, K. Rajad olid erineva pikkusega ning läbisid kohati erinevaid rahvuspargi alasid.
Kuna olime varunud rahvuspargi külastamiseks piisavalt aega, siis valisime C raja, mis oli kokku 8 km ning hinnanguliselt pidi aega võtma 5-6 tundi. Eelnevalt meid julgustati, et kindlasti meil ei lähe nii kaua ning kuna C rada läbib enamus rahvuspargist, siis pidi see olema ka põnev rada. Lisaks selgus, et tervet rada me ei pea jalutama, kuna üks osa rajast on vett mööda ehk paadiga sõidetav ning bussiga tuuakse meid soovi korral peaaegu algpunkti tagasi. Kuna meil oli soov veel teisigi kohtasid külastada, siis sobis raja veel kiiremini läbimise variant meile igati.



Koht oli super ilus ja kokkuvõttes kõndisime päris korralikud kilomeetrid maha. Juba raja esimesel kilomeetril võttis meid vastu lummav vaatepilt: kõrged kosed ning eritasapinnaliste sinakas-rohelise veega täidetud järved. Vaatepildi nautimine oli kahjuks kohati keeruline ja kitsas, kuna meie ees tegid giidid peatuseid just nendes kohtades, kus oleks isegi tahtnud korra peatuda ja teha pilte. Teeradadel mahtus üksteise kõrvale ilusasti kaks inimest, kuid üldiselt oli ka ruumi nendest möödumiseks. Plaan oli ruttu saada gruppidest ette, et saaks rahulikus tempos edasi jalutada ja ei peaks gruppide taga passima, kuid kokkuvõtte see eriti ei õnnestunud. Esiteks oli inimesi palju, kellest mööduda ning teiseks ise pilte tehes jalutati jällegi endast mööda. Mõne uimasema turisti oleks tahtnud küll vahest vette lükata, samas oli kohati endal oht vette lennata, kui vaikselt turistidest mööduda oli soov, aga isik samal ajal astus ette vms.
Ilmaga meil vedas ning päike oli kõrgel taevas ning vaid üksikud pilved ilmutasid ennast.  Enamus rajast oli õnneks võimalik kõndida puude varjus ning vee lähedus ja kose kohin jahutas mõnusalt. Samas lauspäikese käes oleksime rada läbides vist ära küpsenud. Saime päikese võimsusest aimdust paati oodates, kui pidime seisma järjekorras ning ükski puu ei teinud meile katet. Pisikese dokkimiskoha ümber oli võimalik ka istuda kohvikus ning külastada suveniiripoodi. Samas inimesi tuli matkarajalt ühe enam sinna ning edasipääsemiseks olime sunnitud ise ka järjekorda astuma.

Paadile pääses pileti rahvuspargi pileti alusel. Pargasele mahtus ligikaudu sada inimest ning õnneks meie seltskonda lahku ei löödud ning mahtusime kenasti ära. Rahvuspargis oli 3 erinevat dokki ning sarnaselt meie pargasele liikus seal edasi-tagasi veel rahvast pungil täis aluseid. Paadisõit oli mõnus, sai jalgu puhata ning hinge tõmmata. Meie paadis oli ka üks beagle, kes ilmselgelt nautis sõitu. Koertega on rahvuspargi külastamine lubatud, kuid nad peavad koguaeg rihma otsas olema, et nad ei segaks rahvuspargis elavate loomade-lindude rahu. Samas inimeste ülekulus seal ei jäta kindlasti sealseid asukaid külmaks ning inimloomad suudavad veel hullemalt sealset rahu häirida. 


Nimelt rahvuspargi piletil oli terve rida keelde, mida rahvuspargis teha ei tohi, mh rihmastamata koerte jalutamine, puid kahjustada, taimi korjata, prügi maha visata, kõndida väljaspool rada, kuulata kõvasti muusikat, häirida ega toita loomi, ujuda ega ka vette minna, tuld teha, kalastada, telkida. Eks kõik keelud tundusid loogilised, et igati säilitada rahvuspargi võlu, kuid sealsetesse järvedesse hüppamise soov oli väga suur, kuna väljas oli kuum ning need uskumatult klaari veega järved ja kosed olid nii kutsuvad. Samas ei suutnud mõista inimesi, kes hanereas radadel liikusid ning vestlesid teiste enda grupi liikmetega peaaegu, et karjudes. Võimalik, et sel hetkel oleks ise soovinud lihtsalt igati vaikust, kuna väsimus võttis võimust, kuid koht ise oli nii rahulik ning karjumine ja muu müra tekitamine ei läinud harmoonilise ümbruskonnaga kuidagi kokku.





Rajal olles tegime ka puhkepause, et juua ning veidi näksida. Ühe pausi tegime maha langenud puude najal ning üks hiir ühines põgusalt meiega, kuid meid märgates hakkas tal väga kiire ning pages peitu. Bussipeatusesse jõudes võtsime jäätised sealsest kohvikust ning kuuldes busside lähenemist proovisime järjekorda võtta, et saaks algpunkti ja enda bussi juurde tagasi. Bussid, mis meid tagasi pidid viima olid suured. Üks buss koosnes mitmest "vagunist" ning oli suurte akendega. Meil vedas ning saime jälle kõik koheselt bussis kohad. Bussid liikusid algpunkti kitsastel kurvilistel teedel ning kohati tundus, et ühest või teisest kurvist kõik bussi "vagunid" mööda ei pääse. Esimene peatus tehti sissepääs nr 2 juures ning me hüppasime välja, kuna kuulsime, et edasi buss ei lähe. Väljas keegi uuris, kas buss sõidab ka sissepääs nr 1 juurde ning saades jaatava vastuse naasesime meiegi bussi ja sõit võis veel paar kilomeetrit jätkuda. Meie peatusest sissepääsuni oli vaja vist paarsada meetrit jalutada. Vaatasime sealsetes suveniiripoodides veel natukene ringi ning liikusime enda bussi suunas.
Kokkuvõttes, kuigi rahvuspargis oli inimesi oli hästi palju, mis tegi kohati rahvuspargi nautimise keeruliseks, on tegemist kohaga, mida peab Horvaatias külastama!

Mõned tunnid rahvuspargis tavapäraselt sportlikumalt veedetud ronisime tagasi bussi ning hakkasime mere poole tagasi sõitma. Olime välja teeninud väikese lebotamise rannas ning soov oli leida sobilik rand võimalikult kiiresti. Jõudsime Senj'isse ning otsustasime seal teha poepausi Konzumis, mille parklas oli parkimiskellaga tunnike tasuta parkimist. Parklas tiirutas väiksema autoga (mopeedauto või luukpära) üks hallipäine meesterahvas, kes iga natukese aja tagant peatus ja jälgis autosid, mh jälgis meid ning sõitis edasi, kui parkimiskella armatuurile paigutasime. Konzumist ostsime koju kaasa võtmiseks horvaadi šokolaadi, vahvleid, jooke jms. Poes käidud, autokülmik šokolaade jms sulavat kraami täis topitud, hakkasime randa otsima. Leidsime ühe sellise privaatsema ranna, kus ei olnud palju inimesi. Kivine oli see teema, aga saime hakkama.



Krk'i saarele sõit
Järgmine ja ühtlasi viimane ööbimiskoht Horvaatias oli Krk'i saarel Dobrinjis. Sõites Senj'ist ranniku äärest Krk'ile hakkas saar peatselt paistma ning saare maastik tundus olevat väga mägine, kivine ning taimevaene. Krk'i saarele viis sild ning tasudes sillamaksu, jõudsime u. kell 19:45 saarele. Kuigi eelnevalt tundus saar kivine, siis saarele sõites selgus, et vaid rannik oli selline. Koheselt saarele sõites jäi silma Krk'i lennujaam, kuhu viivad otselennud ka Tallinnast. 5. juulil ööbisime Apartments Wagner'is ( Tribulje 1a, Dobrij). Tegemist oli meie reisi üks kõige mõnusama ööbimiskohaga! Ilus maja nagu villa, kuhu olid tehtud apartmendid. Meie apartment oli teisel korrusel, kahe magamistoa, kahe rõdu, köögi ja wc-vannitoaga. Ühes toas oli üks kaheinimesevoodi ning teises toas üks kaheinimesevoodi ning kõrge madrats kahele inimesele. Koridoris oli ka teine wc-vannituba ühiskasutuses. Vooditel oli kenasti sätitud rätikud ning nende peal lavendlikimbud. Rõdult oli näha, et aias kasvasid lavendlipõõsad, seega arvatavasi otse aiast meie tubadesse. Käisime pesus, pesime paar masinatäit pesu ning sättisime ennast suurele rõdule istuma ning riided väiksele rõdule kuivama.

Vaade väiksemalt rõdult
Peast käis ka mõte läbi minna õhtul Krk'i linna, kuhu oli meie ööbimiskohast ligikaudu 15 kilomeetrit. Kuid arvestades, et kiiresti ja varakult läks õhtul pimedaks ning polnud kindel sealsete teede olukorrast ning väsimus võttis ka võimust, siis ei olnud soov teede olukorda katsetama ka minna. Lisaks me ei olnud kindlad, mis Krk'i linnas meid ees ootab, kas linnas elu käib või peab kohe sama targalt tagasi tulema.



Vaade suurelt rõdult

Lootsime igaõhtuse nutitunni ka rõdul teha, kuid wifi oli apartmentis nõrgavõitu ning rõdul pigem ei olnud levi. Kuid siiski veetsime enamus õhtut suurel rõdul. Istusime niisama, sõime, jõime ning jutustasime, samal ajal ilusat vaadet nautides.

6. juuli

Dobrinj(HR)-Maribor (SLV) 6 tundi/ 494 km

Kui hommiku ärkasime ja oma asjad taaskord bussi vedasime, saime perenaise ja peremehega veel kokku ja nad andsid meile teele kaasa  terve suure karbi kreegilaadseid marju (äkki olidki kreegid, pole päris kindel). Väga head olid! Pererahvaga meil oli taaskord väga vedanud! Kahju oli lahkuda, kuna koht oli reaalselt lihtsalt super! 
Tiirutasime veidi Krki saarel ringi, käisime Krk'i linnas ning seejärel otsisime teed Rudine küla lähedal oleva koopa juurde. Saarel olid teeviidad pisteliselt ning see muutis õige tee leidmise keerulisemaks. GPS ka ei olnud meile eriliseks abiks. Sõitsime mööda Soline rannast, kus märkasime inimesi kahtlase nahatooniga (ei tundunud kuidagi loomulik) ning korralikumalt vaadates selgus, et inimesed olid ennast mudaga kokku määrinud. Selgus, et terve rannaala oli paras mudamülgas ning sinna suplema ei kippunud. Rudine'sse jõudes hämmastasid meid tee ääres kividest laotud aiad ning erinevad kujundid. Samuti oli kive kasutatud hoonete ehitusel. Näha oli, et maapind on sealkandis piisavalt kivine ning on leitud viise nende kasutamiseks. Leidsime lõpuks ka õige tee Biserujka koopani.       














Kohapeal oli parkimisplats, kuhu tekitasime teise autoderivi juurde, kuna väikese koha kohta oli kõik parkimikohad täis. Kassasse minnes selgus, et kaardiga tasuda ei saa, eurodes tasuda ei saa. Aksepteeriti ainult kunasid (30 kuna). Kuna meil oli kunadega kehvad lood, siis kassapidaja küsis, kui palju inimesi meil on ning kui palju kunasid meil on. Tüdrukutega sai rahad kokku pandud ning põhimõtteliselt üks inimene sai täiesti tasuta, 3 lastepiletitega ning 2 tavapiletit. Äärmiselt mõistlik naisterahvas oli. 

Seekord oli tegu pigem tagasihoidlikuma koopaga ja metsikut ronimist ei olnud. Pidime ainult veidikene trepist alla minema, nagu keldrisse. Arvestades, et väljas oli jällegi meeletult palav, siis sinna koopasse minek oli hea jahutus.  

Üpris palju rahvast oli sinna kogunenud, just peresid väikeste lastega, eks see neile sobilikum koobas ka, kui need eelmised, kus meie näiteks käisime. Koobas oli väike ning rahvast oli palju, lapsed tüdisid väga kiirelt ning giidi oli suht võimatu kuulata, kuna laste kisa kaikus kohati üle terve koopa. Kui koopast välja ronisime, oleks nagu uksega vastu nägu saanud, kuum õhk võttis taas järsult vastu. Jõhkralt palav oli väljas! 

Jalutasime bussi juurde tagasi ning alustasime sõitu Krk'ilt mandrile. Kuna kilomeetreid oli jällegi läbitud piisavalt ning kojamehed ei suutnud igast jama klaasidelt maha nühkida tuli veel enne saarelt lahkumist hüpata läbi Malinska lähedal asuvast tanklast. Tanklates klaasipesuharjadel olid lühikesed käepidemed ning bussi esiakent oli ka pikematel raske tervenisti puhastada. Seega tuli loovalt läheneda akende pesemisele. Aknad said vähemalt särav puhtaks ning mõnegi meesterahva silm lõi samuti särama..    

Mandrile jõudes võtsime suuna Rijeka poole. Rijeka'sse jõudsime kella 13-ks ning parkisime bussi Delta parklasse. Parkla asus kohe vanalinna lähedal ning parema parkimiskoha otsimiseks oli jaks juba otsas. Tegelikult selgus, et Delta parkla oli ka väga hea koha peal ning seal oli mõnusalt ruumi ka. Algselt tatsasime linnas niisama ringi. Siis leidsime turismiinfopunkti ning sealt varustasime ennast kohalike vaatamisväärsuste kaardiga, kuhu tegi sealne töötaja ka ringid ümber ja rääkis veidi kõrvale, kuhu minna ja mida näha. Kõike me nagunii ei oleks jõudnud vaadata, kuid üht-teist ikka nägime. Näiteks jalutasime vanalinnas, Rijeka tunnelis, kuhu oli mõnus põgeneda väljas valitseva kuumuse käest, lisaks käisime sadamas ning ka turul. Lootsime leida suveniiri poode ka sealt, et viimased kunad laiaks lüüa, kuid turu juurest uuesti vanalinna ei hakanud enam minema. Seda enam, et ka seal ei jäänud suveniiripoode silma.      
Rong keset Rijeka't
Rijeka City Clock Tower /Gradski toranj

Rijeka oli jällegi üks väga kena linn ning 1,5 tundi sellega tutvumiseks jäi kindlasti väheseks.
Kui olime piisavalt aega turistid olnud, võtsime suuna Maribori poole Sloveenias.

Kuigi esialgne marsruut nägi ette ka Istra poolsaare külastamist ning Itaalias Triestest läbi põikamist, siis otsustasime, et selle tiiru jätame ära ning ei hakka ennast lõhki tõmbama.
Kuna päev oli juba olnud pikk pikk ja energiat kulutatud, tegime Rijeka'st ligi 30 kilomeetri kaugusel ühes suuremas tanklas ka söögipeatuse. Võtsime pannkoogid/praed, et energiat taastada. Ees oli veel päris pikk tee.
Zagrebi lähedalt saime kiirteele ning saime seal kimada kuni peaaegu Sloveenia piirini. Enne piiri kella 17:15 paiku tegime veel tanklapeatuse ning 17:30 paiku väljusime kiirteelt ja kohe ületasime riigipiiri. 

No comments:

Post a Comment